Mõiste Hedonism ulatub tagasi antiikajasse. Viies sajand eKr sündis Liibüas poiss, kellest oli saanud üks antiikajast kõige ebatavalisemaid filosoofe. Tema nimi oli Aristippos. Selle mehe elutee erines teiste tema aja mõtlejate omast. Samal ajal kui tema kaasaegsed nagu Sokrates arutasid voorust, teadmisi ja õiglust, arendas Aristippos välja kontseptsiooni, mis oli julge ja lihtne: Elu mõte seisneb naudingutele püüdmises.

Aristippos uskus, et tõeline õnn ei seisne abstraktses mõistuses ega kõrgetes ideaalides, vaid vahetu rõõmu kogemuses. Tema jaoks polnud nauding midagi pinnapealset ega juhuslikku; see oli inimloomuse olemus, nende kõrgeim eesmärk. Ta väitis, et iga inimene peaks püüdlema naudingu poole – olgu see siis hea toidu, armastusaktide, tantsimise või lihtsalt sooja vannis lõõgastumise ja maailma üle mõtisklemise kaudu. Need esmapilgul lihtsad naudingud moodustasid tema filosoofia aluse, mis hiljem sai tuntuks kui hedonism.

Kuigi Aristippose filosoofilised ideed ei saavutanud sama kuulsust kui tema kaasaegsete õpetused, jättis tema teooria elust naudingu poole püüdmisest sügava jälje mõtlemise ajalukku. Tema ideedest tulenev hedonism jääb tänapäevalgi oluliseks ja pakub inimestele teistsugust vaatenurka õnnele ja eksistentsi mõttele.

Mis on Hedonismus?

Hedonismus on filosoofiline suund, mis väidab, et nauding ja rõõm on inimelu kõrgeimad hüved ja peamised eesmärgid. Mõiste pärineb antiik-kreeka sõnast "hedone", mis tähendab "naudingut" või "mõnu". Hedonistliku arusaama kohaselt motiveerivad kõiki inimtegusid naudingu poole püüdlemine ja valu või kannatuse vältimine.

Hedonismi idee seisneb selles, et naudingu otsimine on inimolevuse loomulik ja põhiline aspekt. Sealjuures mõistetakse naudingut mitte ainult füüsilise, vaid ka emotsionaalse ja intellektuaalse heaoluna. Hedonistid usuvad, et tegevuste moraalne väärtus määratakse selle järgi, kuidas need suurendavad naudingut ja vähendavad valu.

Hedonismus on ka sageli valesti mõistetud ja seostatakse ainult liialduste ja amoraalsusega. Paljud hedonistlikud teooriad rõhutavad aga vajadust lähenemisel naudingute otsimisele mõistliku lähenemise järele, arvestades oma tegude tagajärgi nii iseendale kui ka teistele. Hedonism soovitab pidada naudingut eluotsuste hindamise kriteeriumiks ja püüelda tasakaalustatud ning harmoonilise elu poole.

Aja jooksul on hedonism võtnud erinevaid vorme ja tõlgendusi. Mõned filosoofid rõhutasid otsest ja hetkeelist naudingut, samal ajal kui teised keskendusid pikaajalisele õnnele ja vaimsele rahule. Hoolimata erinevatest lähenemisviisidest jääb hedonismi keskne idee muutumatuks: naudingu poole püüdlemine on inimloomuse ja elueesmärgi põhiliseks aspektiks.

Hedonismuse põhiideed

Hedonism on filosoofia, mis väidab, et nauding ja rõõm on inimelu kõrgeimad hüved ja peamised eesmärgid. Hedonismi keskmes on idee, et õnne poole püüdlemine ja kannatuse vältimine on iga inimese jaoks loomulik ja õige püüdlus. Hedonistid usuvad, et tegevuste moraalne väärtus sõltub sellest, kuidas nad suurendavad naudingut ja vähendavad valu.

Hedonismi põhiideed on mitmekülgsed ja hõlmavad erinevaid naudinguliike — alates füüsilisest naudingust nagu söömine või puhkus kuni intellektuaalse ja emotsionaalse heaoluni, nagu rõõm seltskonnast või täitumise tunne. Oluline pole mitte ainult nauding ise, vaid ka selle kvaliteet, kestvus ja mõju üldisele eluga rahulolule.

Epikur, üks olulisemaid filosoofe, kes arendas hedonismi edasi, tõi sellesse teooriasse olulisi täiendusi. Ta väitis, et tõeline õnn ei seisne mitte ainult füüsilistes rõõmudes, vaid ka hingelises rahus, mida ta nimetas ataraxiaks. Epikur arvas, et selle seisundi saavutamiseks on vaja vabaneda hirmust surma ja jumalate ees ning vältida liigseid naudinguid, mis võiksid viia kannatuseni. Ta soovitas eristada loomulikke ja vajalikke naudinguid, nagu söömine ja uni, ebavajalikest, nagu luksusse või kuulsuse poole püüdlemine.

Hiljem, renessansis ja valgustusajastul panid filosoofid Michel de Montaigne ja Jeremy Bentham samuti hedonismi arendamisel oma panuse. Montaigne rõhutas oma esseedes elumomentide nautimise ja tõeliste inimrõõmude olulisust. Jeremy Bentham viis hedonismi ideid edasi, luues Kasulikkusteooria, milles moraalsete tegude mõõdupuuks on nende võime tuua suurima võimaliku õnne suurimale võimalikule inimeste arvule. Tema lähenemine laiendas hedonismi sotsiaalsele tasandile, kus õnn ei ole mitte ainult isiklik eesmärk, vaid ka ühiskondlik hüve.

Kuigi erinevad filosoofid tõlgendasid ja arendasid hedonismi erinevalt, jääb põhiline idee muutumatuks: püüdlemine naudingu ja õnne poole on põhiline eesmärk, mille poole iga inimene peaks oma elus püüdlema.

Hedonismuse standardküsimused

Kui keegi puutub esmakordselt kokku hedonismi kontseptsiooniga, võivad tekkida teatud küsimused. Näiteks: „Kas ülesöömine enne magamaminekut, uimastite tarvitamine või promiskuitne seks on samuti hedonism? Lõppude lõpuks pakuvad need mõnele inimesele ka rõõmu.“ See küsimus on täiesti loogiline, kuna hedonism väidab, et naudingu püüdlemine on loomulik ja õige elueesmärk.

Hedonismus nõuab tõepoolest naudingu poole püüdlemist, kuid mitte igasugusel kujul ja hoolimata tagajärgedest. Tõeline hedonism arvestab pikaajalist heaolu ja kahju vältimist nii enda kui ka teiste jaoks. Näiteks võib ülesöömine enne magamaminekut pakkuda kohese rõõmu, kuid viia pikas perspektiivis terviseprobleemideni ja üldise õnnetaseme languseni. Samuti võivad uimastid põhjustada ajutist eufooriat, kuid nende tarvitamisega kaasnevad sageli tõsised tagajärjed nagu sõltuvus ja elu häving.

Hedonismus nõuab naudingute mõistlikku ja vastutustundlikku käsitlemist. See tähendab, et tuleks püüelda selliste rõõmude poole, mis toovad jätkusuutlikku ja tervislikku õnne, kahjustamata sellega oma elu või teisi. Tõeline hedonism ei ole jälitamine igasuguse naudingu järele, vaid võime valida selliseid rõõme, mis soodustavad pikaajalist heaolu.

Hedonismus filosoofias

Hedonism kui filosoofiline õpetus sai alguse antiigist ja on seotud Aristippos Kyrenelasega. Aristippos, Sokratese õpilane, uskus, et inimese kõrgeim hea seisneb naudingu saavutamises ja see püüd peaks juhtima kõiki inimtegusid. Aristippos jaoks ei piirdunud nauding ainult kehaliste rõõmudega; see hõlmas ka hingelist ja emotsionaalset rahulolu. Tema õpetuse kohaselt peaks igaüks püüdlema naudingu poole siin ja praegu ega lükkama seda tulevikku.

Epikur, teine mõjukas filosoof, arendas hedonismi ideid edasi, tuues sisse Ataraakkia kontseptsiooni — sisemise rahu ja püsivuse. Epikur väitis, et tõeline nauding ei piirdu mitte ainult kehaliste rõõmudega, vaid ka hingerahuga, vabanemisega valust ja hirmust. Ta soovitas vältida ülemäärast rõõmu, mis võiks viia kannatuseni, ning püüelda naudingute poole, mis toovad pikaajalist õnne ja ei tekita kahju.

Keskajal surus hedonismi suuresti tagaplaanile kristlik moraal, mis rõhutas loobumist maisetest naudingutest vaimse lunastuse kasuks. Kuid renessansis ja valgustusajastul äratas hedonism taas huvi. Michel de Montaigne rõhutas oma esseedes elumomentide ja isiklike rõõmude nautimise tähtsust, mis peegeldas hedonismi vaimu. Jeremy Bentham arendas edasi utilitarismi ideid, pakkudes välja, et tegude moraalsust tuleks hinnata nende võimekuse alusel tuua suurimat õnne suurimale arvule inimestele, mida võib pidada ühiskondliku hedonismi vormiks.

Kaasaegsed filosoofid pöörduvad samuti hedonismi poole ja kohandavad seda uute tingimustega. Näiteks arendab prantsuse filosoof Michel Onfray edasi sekulaarse hedonismi ideid ja väidab, et inimene peaks püüdlema naudingute poole, mis toovad rõõmu ja rahulolu, kahjustamata iseennast ega teisi. Ta soovitab uuesti läbi mõelda hedonismi kui eetilise süsteemi, mis aitab inimesel viia täisväärtuslikku ja õnnelikku elu kaasaegses ühiskonnas.

Nii on hedonism läbinud pika tee antiigist tänapäevani ja kohanenud erinevate kultuuriliste ja ajalooliste kontekstidega. Hoolimata muutustest ja arengutest jääb hedonismi põhiline idee — püüdlemine naudingu ja õnne poole — muutumatuks.

Hedonism tänapäeval

Hedonism on endiselt oluline filosoofiline kontseptsioon kaasaegses maailmas, kuigi selle tõlgendus ja rakendamine on oluliselt muutunud. Tänapäeval ei piirdu hedonism ainult füüsilise naudingu taotlemisega, vaid hõlmab elu erinevaid aspekte nagu isiklik areng, emotsionaalne heaolu ja sotsiaalne vastutus.

Michel Onfray kontseptsioon

Prantsuse filosoof Michel Onfray on üks tuntumaid tänapäevaseid mõtlejaid, kes on hedonismi ideid edasi arendanud. Ta on esitanud kontseptsiooni, mida ta nimetab "nautimise eetikaks". Tema teoorias väidab Onfray, et igal inimesel on õigus õnnele ja naudingule, kuid see õigus kaasneb teatud kohustustega nii iseenda kui ühiskonna ees.

Onfray kriitikat tänapäevase tarbimisühiskonna suhtes, kus nauding on sageli piiratud materiaalsete hüvede ja pinnapealsete rõõmudega. Selle asemel soovitab ta otsida sügavamaid ja kestvamaid õnneallikaid, nagu kunst, kultuur, intellektuaalne areng ja sotsiaalsed sidemed. Onfray filosoofias kutsutakse inimesi isiklikule ja sotsiaalsele revolutsioonile, kus inimesed õpivad hindama tõelisi naudinguid ja seadma oma elu harmooniale maailmaga ja iseendaga.

See kontseptsioon esindab hedonismi edasijõudnud versiooni, kus naudingut ei nähta mitte enese eesmärgina, vaid vahendina täidetud ja õnneliku elu saavutamiseks. Onfray usub, et inimene saab tõelise õnne ja sisemise rahu vaid teadliku ja vastutustundliku suhtumisega oma naudingutesse.

Hedonism ja töö

Töö võtab meie elust olulise osa, seetõttu on oluline leida viise, kuidas hedonismi ideed sellesse valdkonda integreerida, et olla edukas ja tunda rõõmu tööst. Hedonism, mis rõhutab naudingu ja õnne poole püüdlemist, võib osutuda kasulikuks filosoofiaks, et muuta töö allikaks rõõmuks ja rahuloluks.

Esiteks julgustab hedonism meid otsima tööd, mis vastab meie huvidele ja kirgedele. Kui inimene teeb seda, mis talle tõeliselt meeldib ja kus ta näeb suurt mõtet, tunneb ta rõõmu tööprotsessist, mis suurendab motivatsiooni ja tootlikkust. Tööd ei peeta enam tüütavaks kohustuseks, vaid saab elu oluliseks osaks, mis toob rõõmu ja rahulolu.

Teiseks meenutab hedonism meile töö ja eraelu tasakaalu olulisust. Liigne pühendumus tööle, arvestamata omaenda vajadusi ja soove, võib viia läbipõlemiseni ja üldise õnnetunde languseni. On oluline leida aega puhkuseks, hobideks ja perega koosolemiseks, et säilitada emotsionaalset ja füüsilist heaolu. Töö ja vaba aja tasakaal aitab hoida tervist, motivatsiooni ja rõõmu üldisest elust.

Hedonism õpetab meid ka hindama väikseid rõõme tööprotsessis. Need võivad olla positiivsed emotsioonid eesmärkide saavutamise järel, täitumustunne ülesande lõpetamise järel või meeldivad hetked vestluses kolleegidega. Need näiliselt ebaolulised pisiasjad aitavad säilitada positiivset suhtumist ja leida igapäevast rõõmu töös.

Hedonism rõhutab meeldiva töökeskkonna olulisust. Keskkond, kus me töötame, võib oluliselt mõjutada meie emotsionaalset heaolu ja rahulolu. Kui tööruum on mugav ja esteetiliselt meeldiv ning meeskonnas valitseb positiivne õhkkond, soodustab see tootlikumat ja rõõmsamat tööd.

Hedonism julgustab meid lähenema kutsevalikule teadlikult, jälgima töö ja eraelu tasakaalu, leidma mõtet töösisus ning rõõmu tööprotsessist ning püüdlema meeldiva töökeskkonna loomise poole. Nende põhimõtete igapäevane elluviimine võib muuta töö rõõmu ja õnne allikaks ning viia lõpuks harmoonilisema ja täiuslikuma eluni.

Hedonism ja Freudi teooria

Mulle tundub, et hedonismil ja Sigmund Freudi teoorial on palju ühist, kuna mõlemad lähenemised peavad naudingu rolli ja selle poole püüdlemist inimkäitumise ja psühholoogia keskseteks elementideks.

Freud, üks psühhoanalüüsi rajajatest, arendas välja teooria, kus naudinguprintsiip (Pleasure Principle) mängib olulist rolli. Selle printsiibi kohaselt motiveerib inimese käitumist püüe vältida valu ja tunda naudingut. Freud väitis, et meie teadvuseta impulssid, eriti need, mis on seotud seksuaalsuse ja agressiooniga, püüdlevad naudingu saavutamise ja sisemise pinge vähendamise poole.

See printsiip sarnaneb otseselt hedonistliku filosoofiaga, mis peab naudingut samuti inimelu peamiseks eesmärgiks. Freudi teoorias on meie sisemine mina võitluspaik erinevate jõudude vahel, kus naudingu poole püüdlemine (Id) põrkub sageli kokku moraalsete ja sotsiaalsete normidega (Über-Ich). See konflikt tekitab pingeid, mida inimene püüab lahendada, leides tasakaalu oma soovide ja tegelikkuse (Ich) vahel.

Vastupidiselt hedonismile, mis tunnistab naudingut positiivse väärtusena, rõhutas Freud siiski selle püüdluse keerukust ja ambivalentsust. Ta juhtis tähelepanu sellele, et kõikide soovide täitmine ei vii alati õnneeni ning et teatud impulsside allasurumine või muundamine võib olla vajalik vaimse tervise jaoks. See Freudi teooria aspekt näitab, et lihtne naudinguprintsiibi järgimine võib viia sisemiste konfliktideni ja neuroosideni, kui kompleksseid vastastikmõjusid erinevate hingetasandite vahel ei arvestata.

Freud tutvustas ka kontseptsiooni sublimatsioonist — protsessist, kus põhilised instinktid ja soovid, eriti seksuaalsed, muundatakse ühiskonna poolt aksepteeritavateks käitumisviisideks ja loovateks tegevusteks. Sublimatsioon võimaldab inimesel rahuldada oma soovid viisil, mis toob kaasa pikaajalise rahulolu ja teenib ühiskondlikku heaolu, mis on kooskõlas ka hedonismi mõtetega, kus mõistlik ja vastutustundlik suhtumine naudingusse on oluline.

Ülemäärase Hedonismuse ohud

Üks suurimaid ohte ülemäärasele hedonismusele on harjumine kiiretele ja lihtsatele naudingutele. Kui inimene püüab pidevalt kohest rahulolu oma soovidele, võib ta kaotada võime rõõmu tunda sügavamatest ja tähendusrikkamatest eluaspektidest. Näiteks võib toidu, alkoholi või meelelahutuse ülemäärane tarbimine viia kehalise ja vaimse tervise halvenemiseni, mis lõppkokkuvõttes vähendab üldist õnnetasandit.

Veel üks oht on kalduvus sõltuvusele. Kui naudingust saab ainus eesmärk, võib inimene hakata otsima üha tugevamaid ja ekstreemsemaid viise selle saavutamiseks, mis sageli viib hävitavate sõltuvusteni nagu alkoholism, narkomaania või hasartmängusõltuvus. Need sõltuvused kahjustavad mitte ainult indiviidi, vaid võivad hävitada ka tema suhted teistega, karjääri ja isegi elu.

Ülemäärane hedonismus võib samuti viia moraalse lagunemiseni ja vastutustunde kaotamiseni. Kui naudingust saab ainus mõõdupuu, võib inimene hakata eirama moraalseid ja eetilisi norme, mis viib lõppkokkuvõttes egoistliku ja asotsiaalse käitumiseni. Sellisel juhul kaotab hedonism oma positiivse väärtuse ning muutub hävitavaks jõuks nii indiviidi kui ka ühiskonna jaoks tervikuna.

Et nendest ohtudest mööda minna, on oluline säilitada tasakaal ja suhtuda naudingutesse mõistlikult ja vastutustundlikult. Hedonismus võib olla kasulik, kui see põhineb teadlikul valikul naudingute osas, mis soodustavad pikaajalist heaolu ja ei kahjusta ei ennast ega teisi. Tõeline hedonismus on kunst nautida elu kooskõlas iseenda ja keskkonnaga ning mitte taga ajada lühinägelikke naudinguid igal võimalusel.

Hedonismus laulus "Young, Wild & Free" Snoop Doggilt: Hümn elunautimisele

Laul "Young, Wild & Free" esitajatelt Snoop Dogg, Wiz Khalifa ja Bruno Mars peegeldab hedonismi olemust - filosoofiat, mis peab naudingule ja elunautimisele püüdlemist kõrgeimaks eesmärgiks. Laulu sõnad tähistavad noorust, vabadust ja naudingu poole püüdlemist ning rõhutavad ideed, et elu peaks olema elatud ilma ebavajalike murede ja piiranguteta. Laulu tegelased naudivad hetke ja eiravad ühiskondlikke norme, mis sobib suurepäraselt hedonistliku maailmavaatega. See lugu julgustab elama siin ja praegu, otsima isiklikku naudingut ja nautima eneseväljenduse vabadust. Hedonismi kontekstis sümboliseerib laul elurõõmu ja stressi eitust maksimaalse rõõmu ja vabaduse huvides, muutudes sellega selle filosoofia kaasaegseks hümniks.

Kokkuvõte

Hedonism on filosoofia, mis on sajandeid paljusid inimesi paelunud, pakkudes lihtsat ja arusaadavat viisi õnne saavutamiseks naudingu poole püüdlemise kaudu. Kuigi see idee tundub lihtsana, hõlmab see palju nüansse ja nõuab teadlikku lähenemist elule. Hedonism õpetab meile, et nauding ja rõõm võivad ning peaksid olema osa meie elust, kuid vaid siis, kui need aitavad kaasa meie pikaajalisele heaolule ja harmooniale keskkonnaga.

Antikud filosoofidest nagu Aristippos ja Epikur kuni kaasaegsete mõtlejateni nagu Michel Onfray on hedonism arenenud, kohanedes ühiskonna ja kultuuri muutustega. Täna on see endiselt oluline ja kutsustab inimesi üle vaatama oma elu prioriteedid ning pöörama tähelepanu isikliku õnne, tervise ja emotsionaalse heaolu tähtsusele.

Tõeline hedonism ei nõua kõikide soovide mõtlematut täitmist. See nõuab vastutust, teadlikkust ja arusaamist, et tõelist õnne ei saavutata kohestest naudingutest, vaid tasakaalustatud ja harmoonilise elu kaudu. Hedonism on kunst elada nii, et rõõm ja nauding saadavad meid igal eluteel sammul, muutmata ega kahjustamata ei meie enda ega kaasinimeste elurõõmu, vaid hoopis rikastades seda.

Sellega ei paku hedonism meile mitte ainult püüdlust naudingu poole, vaid ka filosoofiat, mis aitab leida tasakaalu rõõmu ja vastutuse, õnne ja kohustuste, naudingu ja tervemõistuse vahel. Selles peitub selle tugevus ja tähtsus neile, kes otsivad tee täisväärtuslikuma ja õnnelikuma elu poole.

Postskriptum

Minu jaoks autori jaoks on hedonismi teema väga huvitav. Kui inimesel on juba elust pool möödas, hakkavad küsimused mõtte ja eesmärgi kohta teda iga päev taga kiusama. Ma vaatan tagasi ja küsin endalt: Miks ma seda teen, mis oli mõte? Hedonism võlub mind oma otsekohesusega: ela naudinguks, kuid mitte teiste arvelt. See filosoofia annab õiguse nautida elu, teha oma lähedased õnnelikuks ja minna tööle, mida tõeliselt armastad. Ela nii, et iga päev tooks sulle ja su ümber olevatele inimestele kasu ja rõõmu.

Siin pole kohta eneseohverdusele ja eneseülesaarvamisele. Siin on tegemist tasakaaluga - sinu vajaduste ja sinu lähedaste oluliste vajaduste vahel. Hedonism õpetab meile elu täiel rinnal nautima, leidma rõõmu pisiasjadest ja igast hetkest. See on tee eluni, kus nauding ja mõte käivad käsikäes, kus sa muutud paremaks ja panustad ka ümbritsevasse maailma paremaks muutmisse.

Kui see teema sind kõnetab, vaata veel veebisaidi valdkondi. Näiteks lehtede Must huumor või Tere hommikust tervitused võivad anda su päevale veidi vürtsi ja positiivset energiat.