Selles õpetuses teen sulle selgeks kaks erinevat naharetušši liiki ehk iluretušši üldiselt. Ma mõtlesin, et võiksime selle teoreetiliselt jagada low-end ja high-end vahel. Selleks avasin sulle kaks pilti. Vasakul näed ühte tüüpi low-end retušši. Räägin varsti veel üksikasjalikumalt terminitest ja selgitan täpsemalt, mida ma nende all mõtlen. Ja paremal näed minu high-end retušši.
High-end ei tähenda tingimata, et pilt näeb superhea välja. See tähendab, et seal on kasutatud teatud tehnikaid. Low-end ei tähenda, et see oleks mingisugune halb retušši liik ega ole minu jaoks seotud pildi halva kvaliteediga – see tähendab lihtsalt, et ma kasutan siin Photoshopi põhiaspekte. Ma ei muuda huuli, ei kõõmata silmi ega maali juukseid … Need ei ole low-end ehk normaalse iluretuši puhul minu jaoks kohased.
Selle asemel teen high-end retušši ehk teen lihtsalt asju rohkem ja saavutan sellega muidugi täiesti erineva pildi, sest kui kujutlete seda siin (vasakpoolne pilt) näiteks kosmeetikareklaamina, siis ütleksite kõik: "Ei, seda ei saa kasutada."
Miks seda kasutada ei saa? Seda ei saa kasutada näiteks seetõttu, et siin on nt hele piir huulte ümber (1), sest siin on palju keskele, varjudele, sügavustele, valgustele, kõik seguneb nii kohe suu all ja lõua piirkonnas (2). Mulle meeldivad isiklikult need tedretähnid väga, ma ei võtaks neid kunagi ära (3). Aga otsmik on veel laiguline (4), mul on igal pool laiguline läige (5), need pole läbipaistvad, ja nii edasi – silmad on veidi tumedad, silmades pole sära, neis pole peegeldust (6). Ja sama võin öelda juuste kohta.
Seega: sellepärast ma ei kasutaks seda pilti näiteks kosmeetikakampaania jaoks. Kui kujutled endale kosmeetikapilte, reklaampilte, need ei näe sellised välja. Näevad välja nii (parempoolne pilt) – ja need näevad välja nii, kuna need on spetsiaalselt selle jaoks pildistatud, aga need näevad välja ka sellepärast, et ühes sellises pildis on juba päeva töö või ehk juba neli, viis tundi on ainult nahka retušeeritud ja tund aega huuli ja nii edasi ja edasi.
See on minu jaoks siis erinevus low-end ja high-end retušši vahel. Pean esmalt mõtlema: Milline on selle pildi eesmärk? Mida peak site täitma? Kas see täidab üldse mingit eesmärki või peaks see lihtsalt nägema kena välja minu kliendile? Näiteks kui töötan tavalises fotostuudios ja klient tuleb sisse ja ütleb: "Sooviksin viis ilusat fotot endast." - Viis ilusat fotot?! - need retušeeriksin võimalikult loomulikult.
Näitan sulle siin enne ja pärast. Näed: Enne olid väikesed kortsud suu piirkonnas, oli üle kümne suurem segav tegur (nooled pildil). Olid mõned kortsud silmade all ja veidi varju silmade all (1).
Ja kui kuvad retušši (pärast), siis näed: Aha, siin on veidi heledamaks tehtud (2), kortsud on retušeeritud, kõik tedretähnid on endiselt alles. Tagumine vari (3) silma juures on veidi heledamaks tehtud. Jah, ja juustes olev läige on ka veidi tugevdatud.
See kõik on tehtud selle pildi juures. Ülejäänud on nagu kaamerast. Seda retušši saaks teha kõik ühe-kahe tühja kihi peal. Võib-olla veel Dodge-and-Burn retušš selleks, et veidi heledamaks teha, aga viis kuni kümme minutit, rohkem aega selles pildis pole. Ja minu arvates nahaga võib rahul olla, sest see on loomulik pilt. See on low-end retušš, mis näeb hea välja.
Sellel pildil siin (1) näitan sulle, milline näeb välja paranduskiht (2). Suunan selle umbes 50%-le või isegi 100%-le. Näed ninas: Võiks öelda, et kolm kuni viis minutit on juba selles valdkonnas pintslitööd tehtud. Ja see on ainult paranduskiht. Seal suletakse tõesti poore, üks-kaks korraga. Kõik, kust veel üks hõredake kasvab, see eemaldatakse tõesti, sest selles high-end retuššis, nagu reklaampiltide puhul tavaks, pean tõesti iga poore vajavust selgelt nägema, nahk peab olema struktureeritud. See on esimene asi, mida teen siin - ja kui see kestab nii kaua. Ma arvan, et see üksi on võtnud vähemalt tunde.
Siin teen ma siis jämedamad defektid ära, tavalises retuššis (vasakul). High-end retuššis (paremal) suumiksin kõigepealt tavaliselt võib-olla 200% ja ütleksin: "Olgu, nüüd ma näen kõik poored ja nüüd alustame, nüüd hakatakse parandama."
Ma teen sama protsessi siis selle pildiga valgustamisel ja tumendamisel (1). Ma lülitan sisse oma seletava Dodget and Burn kihid siin. See on siis kohalik Dodge and Burn kiht (2).
Kui sa siia sisse suumid: Sa näed palju, palju väikseid alasid. See oleks jällegi nina piirkond (1 ja 2). Ja siin jõutakse põhifunktsioonini. Ma tumendan veidi väikseid kortsukesi, kui tahan neid veel märgatavamaks muuta, või helendan neid, kui tahan neid vähem märgatavaks teha.
Ma suunan ka pilu (3), sisenen pupilli ja helendan siin läikeefekte, teen valge veel valgemaks. Siin lähen ma tõesti detailidesse.
Ja globaalsel Dodge and Burn kihil paigutan siis oma läikekohad, valguse ja varjud, kõik õigetele kohtadele. Kogu see protsess võtab jällegi ehk veel tund aega, võib-olla kaks, kui teen seda pooride, kogu näo peal.
Ja see viib selleni, et pärast tundidepikkust tööd saan siit high-end pildi. Alati on veidi kurb, kui sellist internetti avaldad, sest kõik ütlevad: "Oh, nahk on ju jubedalt sile." Muidugi on jubedalt sile, kui ma selle Facebooki resolutsiooniga üles laen, siis siin enam struktuuri ei näe. Aga kui sa kunagi 100% sisse suumid, siis näed tegelikult, et iga poor on olemas. Nahk on lihtsalt täielikult puhastatud. Loomulikult see pole loomulik ja keegi ei liigu selliselt tänaval ringi, aga reklaamitööstus nõuab seda kahjuks meilt.
Kõik see võib kaasa tuua veel ühe suure järjendi sellest, mida tegelikult siin teha tuleks ja mis mitte ning kuidas terve pilt ka moonutab meie taju. Aga samas ei tohi unustada: tavaline tarbija, ma arvan, teda ei õnnestu petta, ta näeb väga selgelt: "See reklaamplakat pole midagi loomulikku ja see siin, see Low-end pilt, see on tõeline foto." Kuid meie, kes me tegeleme nende fotodega igapäevaselt - ma arvan, et meie taju kõigub kuidagi nende kahe äärmuse vahel. Ja piiride tõmbamine - mis on endiselt loomulik ja mis on juba High-end retušš ja täiesti ebaloogiline - see muutub üha udusemaks nende kahe valdkonna vahel. Ja ma arvan, et me retušeerijad või ka harrastuspilditöötlajad või fotograafid, kuidas iganes me ennast nimetada soovime, kõigume nende kahe maailma vahel. Mõnikord pole see isegi mitte nii lihtne, seda õiget tasakaalu siin leida.
Sellest oli kõik teemal High-end retušš versus Low-end retušš: tavaline, standardretušš - pildi veidi parandamine, puudujääkide tasakaalustamine - ja pildi lõpuks muutmiseks kunstteoseks.
