Siin on ülevaade iga peatüki kohta:
Osale 01 - "Unistuste amet" kontserdifotograaf?
Osale 02 - Õiguslikud küsimused
Osale 03 - Kontserdifotograafia eripärad
Osale 04 - Käitumine "augus"
Osale 05 - Mõistlik varustus kontserdifotograafile
Osale 06 - (Kontserdifotograafia) professionaalide nipid ja trikid
Osale 07 - Pildikompositsioon (Osa 1)
Osale 08 - Pildikompositsioon (Osa 2)
Osale 09 - Soovitatavad kaameraseaded
Osale 10 - Järeltöötlus
Joonis 2-1: Kogenud fotograafid imestavad alati paljude kontserdikülastajate "julguse" üle, kes pildistavad muretult oma telefonikaameratega - lubamatult - kontserdilt fotosid (ja ka videosid) teevad ning need ka suvaliselt Facebookis, Youtube'is ja teistel internetiplatvormidel levitavad ... Nikon D800 koos 2,8/70-200mm Nikkori objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 170mm. 1/200 sekundit, ava 4,5, ISO 800.
(Foto © 2013: Jens Brüggemann, www.jensbrueggemann.de)
Kogenud kontserdifotograafid võivad "ühe laulu laulda" sellest, kui keerulised on sageli läbirääkimised kontsertide korraldajatega, kes omakorda seisavad läbirääkimistes artistide või nende esindajatega. Kontsertide korraldajad edastavad regulaarselt ainult piirangud, mis neil on artistipoolt saadud. Neil pole sageli palju mänguruumi.
Joonis 2-2: Kylie Minogue kontserdil Aphrodite-Les Folies turneel 2011. aastal Berliinis 1. märtsil 2011. See laulja või täpsemalt tema esindus kuulub asjatundjate sõnul "raskete" läbirääkimispartnerite hulka, kui on vaja fotoluba (ja hilisemat fotode avaldamist) väljastada. Kuldreegel kehtib (mõne üksiku kiiduväärse erandiga, nagu näiteks U2, Scorpions, Westernhagen ja teised): mida tuntumad on artistid, seda keerulisemad on läbirääkimised fotolubade ja fotode avaldamise üle. Kui tärnile (või esindajale) ei meeldi, et võõrad professionaalsed fotograafid kontserti pildistavad, võib piltide tegemise lihtsalt keelata.
Siis tuleb mängu "oma" fotograaf, kes saab pakkuda kontserdilt eksklusiivseid pilte - loomulikult pärast kokkulepet esindusega (kes saab halvava õiguse abil ebameeldivad pildid enne ära sorteerida). Canon EOS-1D Mark IV koos EF 2,8/400mm L IS USM objektiiviga. 1/250 sekundit, ava 2,8, ISO 1000.
(Foto © 2011: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
"Erandlik vorm piiramisest on aga see, et pilte tohib anda ainult ühele meediumile, seega ühele ajalehele, peab need teatud aja möödudes arhiivist eemaldama ja/või enne avaldamist esindusele kinnitamiseks esitama. Tsensuur." (Kontserdifotograaf Sven Darmer fotoraamatus "Kontserdifotograafia" Brüggemann, Becher, Meister, Darmer, Lippert; mitp kirjastus, 2012. aasta esimene trükk).
Miks aga artistid - kontserdikorraldajate kaudu - suudavad oma nõudmised fotograafide suhtes nii ühemõtteliselt kehtestada? Lõppude lõpuks on ju olemas ajakirjandusvabadus, mis peaks võimaldama tsenseerimata aruandlust. Et mõista selle fotograafidele ebasoodsa konstellatsiooni õiguslikku külge (artistid või nende esindajad läbirääkimistel kontsertettevõtjaga, kes siis fotograafidega läbirääkimisi pidada, et kehtestada tingimused, mille alusel fotode tegemine on võimalik), peab mõistma "abifotol kujutatava isiku õigust oma pildile" ja "majaõigust", seetõttu selgitatakse mõlemaid järgnevalt veidi põhjalikumalt.
Joonis 2-3: Robbie Williams (siin tasuta kontserdil 23. oktoobril 2009 Berliinis) on nüüd, kuna ta on oma sõbranna/naisega Aida Fields, loobunud piirangulepingutest. Mõned aastad tagasi olid sellised salvestused aga haruldased, sest akrediteeringu saamine oli keeruline.
(Foto © 2009: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
2.1 Abifotol kujutatava isiku õigus oma pildile
Kuidas tunneksid teie end, kui ühel päeval ostes supermarketist kassas sigaretipaki avastaksite, millel on teie nägu? Ja allpool seisab (umbes ja jutumärkides, et teeskleda kujutatava, seega teie enda, originaaltsitaadi): "Ma suitsetan oma elu jooksul meelsasti XYZ sigarette! Ainult need annavad mulle enesekindlust ja teevad mind õnnelikuks!" Kas oleksite vaimustatud? Või tunneksite end ärakasutatuna? Sest lõppude lõpuks teilt ei küsitud, kas soovite reklaami teha mõne sigareti kaubamärgi jaoks; ja tasu te ei saanud ka ...
Ja kuidas see välja näeb, kui olete veendunud mittesuitsetaja, kuna usute, et teaduspõhine seisukoht on see, et sigaretid on surma põhjustajaks miljonitele inimestele? Millised oleksid teie esimesed spontaansed mõtted, kui näeksite oma nägu ühel nendest surmavaid sigareti paki kujundeid?
"See ei ole võimalik! Neile pole see lihtsalt lubatud teha! Mind pole küsitud! Oh, nemad kuulevad mu advokaadilt küll!" Nii või sarnaselt mõtlete kindlasti teie esmalt. Ja ka teie advokaat kinnitab teile, et teil on head võimalused kaebada sigaretitööstuse vastu keelamise ja kahju hüvitamise saamiseks, kuna "abifotol kujutatava isiku õigus oma pildile" sätestab, et igaühel peaks olema õigus otsustada, kas ja millises kontekstis tema pilte avaldatakse.
§ 22 KunstUrhG
„Kujutisi võib levitada ja avalikult eksponeerida ainult kujutatava nõusolekul. Nõusolek loetakse antuks, kui kujutatav sai selle eest, et ta lubas end jäädvustada, tasu. (...)“
Meie eespool toodud juhtumi, teie näo Zigareti paki peal, puhul tähendab see: Teid ei küsitud ega tasustatud, et sigaretitööstus kasutaks teie kujutist reklaamis, mistõttu teie eduka menetlemise protsessi võimalused on väga head, kui ei saavutata kohtuvälist kokkulepet.
Kuid naaseme kontserdifotograafia juurde. Nüüd tekib küsimus, kas selle paragrahvi suhtes on erandeid, mis võimaldaksid siiski kontserdifotode avaldamist ilma kujutatud kunstnike (ja kontsertide korraldajate, vt 2.2 Ürituse korraldajate kodurahu) väljendatud loata.
Esmalt tuleks uurida, kas kontserdifotosid võib avaldada juhul, kui olete pileti ostnud (ja kunstnik või kunstnikud on saanud honorari oma esinemise eest). Lõppude lõpuks ütleb § 22 KunstUrhG: „Nõusolek loetakse antuks, kui kujutatu sai selle eest, et ta laskis end pildistada, tasu.“
Ent tasu ei peeta tasuks selle eest, et kunstnikud pildistati, vaid tasuks selle eest, et ta või nad esitasid muusikat. Ükski fotograaf ei saa kohtus väita, et kunstnike pildistamine on nende kohustuste hulgas, kui nad saavad honorari oma esinemise eest.
Kuid võib-olla on olemas teisi erandeid, mis võimaldaksid siiski kontserdifotode avaldamist? § 23 KunstUrhG („Seadus autoriõiguse kohta kujutava kunsti ja fotograafia valdkonnas“) loetleb erandeid üldisest keelust:
§ 23 KunstUrhG
„(1) Ilma § 22 nõutava nõusolekuta võib laiali jagada ja välja panna:
• Ajaloolise tähtsusega pildid“;
• Pildid, kus isikud esinevad ainult kõrvalsaadusena maastikule või muule kohale;
• Pildid üritustest, rongkäikudest ja sarnastest protsessidest, milles kujutatud isikud osalesid;
• Pildid, mis ei ole tellitud, kuid mille levitamine ja väljapanek teenib kunstile kõrgemat huvi.“
• alajaotis 1.: Kohtupraktika kohaselt peetakse kontserte regulaarselt ajaloolisteks sündmusteks, millest võib kirjutada ka ilma eraldi antud loata. Eeldusel, et kujutatute või kolmandate isikute õigusi ei rikutaks, mis aga kontserdil, välja arvatud mõned „tasuta ja õues” kontserdid, tavaliselt ei juhtu (vt 2.2 Ürituse korraldajate kodurahu). Lisaks tuleb kontserdiüritusest teatamist käsitleda teisiti kui muusikulavalt pildistatud muusiku portree kasutamist muudel ärieesmärkidel nagu näiteks konkreetse toote reklaamimine. Kuigi muusikutele tuleb kirjutada, ei kehti see nende portree ärilisel eesmärgil kasutamise kohta.
• alajaotis 2.: Kontserdifotod, kus muusikud on dekoratiivseteks eesmärkideks väikesed hiigelsuurel laval, ei pruugita tõenäoliselt siiski vabalt avaldata, kuna ka sellistel fotodel – hoolimata erilisest pildistamisest – ei peeta muusikuid „kõrvalsaaduseks“ maastiku „muule kohale“. Mõiste „kõrvalsaadus” tuleb seega tõlgendada mitte ainult suurusest sõltuvalt, vaid eelkõige pildi sõnumi tähendusest. DJ Bobo võib suurel kontserdilaval väga väikesena näida, kuid tema kuju on siiski oluline foto puhul, mis näitab tema kontsertkatkendit, ja seetõttu ei ole teda võimalik pidada ainult „kõrvalsaaduseks”.
• alajaotis 3.: Kas muusik, kes annab kontserdi, on õiguslikus mõttes §23 lõike 1 punktis 3 KunstUrhG osalenud „üritusel“, „rongkäigul“ või „sarnasel protsessil“? Küsimusele vastates tuleb eitavalt vastata; seadusandja on mõelnud selle all näiteks demonstratsioone, poliitiliste parteide paraade jne. Kui muusik annab kontserdi, ei ole see ükski §23 lõike 1 punktis 3 KunstUrhG eranditest, mis õigustaksid foto avaldamist ilma kunstniku nõusolekuta.
• alajaotis 4.: Kas tavalised kontserdifotod teenivad „kõrgemat huvi kunstile“, võib samuti kaheldav olla. Vähemalt ka see erand ei ole fotograafidele vabaõhus kontserdifotode levitamiseks/väljapanemiseks toetudes, kui nad arvavad, et nad saavad sellele tugineda.
Kas see kehtib ka tavaliste kontserdifotode kohta? Foto näitab Tim Bendzkot kontserdil 24. augustil 2012 Zeltfestival Ruhr'il. Nikon D4 koos 1,4/85mm Nikkor'iga. 1/500 sekundit, ava 2,8, ISO 3200.
Nüüd tuleb muidugi küsida, kuidas „isikuõigus oma pildil“ kehtib, kui inimest ei tunta enam individuaalselt ära? Pilditöötluse ajastul on suhteliselt lihtne muuta nägusid nii, et isikute vanemad ei tunneks oma tütart või poega ära. Sel juhul võiks fotograaf loobuda piltide avaldamise loa taotlemisest.
Siiski tuleb meeles pidada, et isikute tuvastamine võib tuleneda ka „kaasavatest asjaoludest“: „Kui isikut on konteksti tõttu üheselt tuvastatav, võib ta pildi avaldamise vastu protestida, isegi kui tema näojooned ei ole nähtavad.“ (Frankfurdi Oberlandesgericht, otsus 23.12.2008, Az 11 U 21/08)
Kokkuvõte teemal
Piltidel oleva isiku õigus enda pildile on üldise isiksusõiguse erivormina mõeldud üksikisiku kaitseks, et mitte ükskõik kes saaks tema näo suvaliselt levitada/avaldada. Eriti reklaami ja kaubamärgi eesmärkidel ei tohi pilte lihtsalt kasutada. Selle õiguse mitte avaliku ajakirjanduse väänamiseks on seadusandja loonud erandlikud tingimused (vt §23 lg. 1 KunstUrhG), mis võimaldavad pressifotograafidel avaldada fotosid ka pildil oleva isiku nõusolekuta, kui need on näiteks olulise ajaloolise tähtsusega. Uuem kohtupraktika kasutab astmelist kaitsekontseptsiooni: Igas üksikjuhtumis tuleb pärast huvide kaalumist ja tasakaalustamist kontrollida, kas vastava isiku fotode jäädvustamine on ajaloolise tähtsusega ja vastavalt – eesmärgiga teavitada – võib neid avaldada.
Kehtib reegel: Mida rohkem inimene on avalikus huviorbiidis, seda suurema tõenäosusega võib tema fotosid ühiskondlikel eesmärkidel kasutada – ka ilma pildil oleva isiku nõusolekuta.
Kontserdifotograafia praktikas kehtib siiski veel üks õiguslik konstruktsioon, mis võimaldab fotode tegemist ja nende tulemuste avaldamist läbi läbirääkimiste kui võimalusena. Need läbirääkimised toimuvad ühelt poolt muusiku ja kontserdikorraldaja ning teiselt poolt kontserdikorraldaja ja fotograafide vahel. Seda võimaldab kontserdikorraldaja „hooneõigus“, mida me järgnevalt soovime täpsemalt uurida tema üliolulise praktilise tähenduse tõttu kontserdifotograafia valdkonnas.
2.2 Korraldajate hooneõigus
Kujutage ette, et korraldate kodus pidu. Sellele peole tulevad kõik sõbrad ja tuttavad, keda olete kutsunud. Võõraid võite, aga ei pea oma korterisse laskma; samamoodi on teil loomulikult õigus saata ebameeldivad külalised (näiteks purjus olekus tüli õhutavad või teie ilusaim mööbli lõhki löövad) korterist välja. Saate otsustada, millist muusikat mängitakse, kas teler lülitatakse sisse ja kas külalistel on lubatud tallata värskelt istutatud lilli esiõues. Kokkuvõttes: Teil on hooneõigus ja külalised peavad teie korraldusi järgima! Kellelegi, kellele see ei sobi, võib minna tagasi või võib vajadusel korterist välja saata (vajadusel ka politsei abiga).
Sarnaselt on see ka muusikatööstuses, kus kontsertkorraldaja – koos esinevate artistidega konsulteerides – määrab, mida fotograafid (kui neile üldse lubatakse) võivad teha ja mida mitte. Kehtib rusikareegel: Mida populaarsemad on hetkel esinevad artistid, seda tugevam on nende läbirääkimispositsioon korraldaja suhtes. See tähendab, et väga tuntud artistid saavad oma nõudmised peaaegu meelevaldselt läbi suruda – ja korraldaja ütleb kõigele „jah“, et üldse artisti esinemist võimaldada.
Joonis 2-7: Need kontserdifotograafid olid kõik „akkrediteeritud“. Neile anti korraldaja poolt luba kontserdi ajal pildistada ja fotosid ka avaldada. Enne kontserti oli taas kokkuleppeid korraldaja ("majapidaja") ja esineva laulja (siin: Jan Delay) vahel, kas tohib pildistada, kui kaua, millal ja mil määral tehtud fotosid võib avaldada. Eriti viimane punkt, fotode kommertsiaalne kasutamine litsentsimise kaudu (tavaliselt ei müüda „füüsiline“ foto, vaid litsents selle avaldamiseks, näiteks ajakirjades, internetilehekülgedel jne) sekkub eespool mainitud kontserdikorraldaja hooneõigusesse. Seetõttu ei tohiks kunagi – ainult sellepärast, et kontserdil pildistades poleks märgatud – tehtud fotosid avaldada ega edasi anda, kui teil pole selleks korraldaja kirjalikku luba. Nikon D3S 2,8/24-70mm Nikkoriga kasutatud fookuskaugusel 24mm. 1/160 sekundit, ava 3,5, ISO 5000.
(Foto © 2010: Jens Brüggemann, www.jensbrueggemann.de)
Kokkuvõte
„Kontserdi korraldajal on kõik selle üritusega seotud õigused. Siia kuulub eriti hooneõigus. Seetõttu võib ta keelata fotograafi pildistamast üritust või esinevaid kunstnikke ning pilte müümast. Sama kehtib teiste suletud ürituste kohta, näiteks spordiüritused.“ (Raamatust: „Fotograafia ja õigus“, Kötz/Brüggemann, mitp-Verlag, aprill 2009, 34,95 eurot, ca. 200 lehekülge)
Joonis 2-8: Kui Mick Jagger (muide alates 52 aastat muusikaäris tegutsenud!) annab koos Rolling Stones'iga kontserdi, siis korraldajad ei jää oma tingimuste kehtestamisel kindlaks, kui selle tulemusena ohustatakse bändi esinemist. Foto näitab Mick Jaggerit Rolling Stones'i kontserdil Berliini Olümpia staadionil 15. juunil 2003. Praeguseks ajaks (2014) on Rolling Stones seista bänd juba üle poole sajandi. Kuulujutud bändi laialiminekust – pidevalt leiti põhjenduseks siseheitlused, sageli Mick Jaggeri ja Keith Richardsi vahel – on alati olnud bändi ajaloos. Nad on tõenäoliselt ka taganud, et kontserdid olid alati välja müüdud – potentsiaalsete kontserdikülastajate muretsemise tõttu, et bänd võiks tõesti lahku minna ning see oleks viimane võimalus näha Stonesid live'is. Tõenäoliselt oli see aga vaid osa Stonesi geniaalsest turundusest, mis ehitasid juba 1960. aastatel endale kuju „rock´n rolli pahadest poistest“ (kuigi nad pärit olid headele, kodanlikele oludele). (Foto © 2003: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Nagu eelnevalt selgitatud, on hooneõigus oluline sellepärast, et üritused on suletud. See tähendab, et üritus ei pea tingimata toimuma „majas“, et kehtiks hooneõigus. Ka väljas toimuvad üritused, mis on aga näiteks piirdega „suletud“, nii et mitte igaüks ei saa vabalt näiteks festivalialale siseneda, kuuluvad hooneõiguse alla. Eriti paljudel suvistel muusikafestivalidel on alad, kus üritused toimuvad ümbritsetud aia või plankheinaga. See on mõeldud esmajoones muidugi selleks, et sissepääsude juurde saaks püstitada ühe või mitu kassat ja festivalikülastajatelt sissepääsu nõuda. Et korraldaja selle tulemusena saaks ka hooneõiguse, on see temale meeldiv boonus. Otsustav on aga vaba juurdepääs, mille nüüd on enamikul festivalidel läbipääsu meetmetega enam mitte antud.
Kuid on ka muusikafestivale, mis teadlikult loobuvad piirde seadmisest, et anda igale inimesele võimalus üritusele tasuta osaleda. Neid „tasuta ja õues toimuvaid festivale“ korraldatakse tavaliselt suure kirguga ja neid toetatakse linna poolt kultuurilistel põhjustel. Nendele üritustele poleks mõeldavad ilma sponsoriteta, kes üritusi reklaamimise eesmärgil kasutavad, et saavutada positiivne brändi maine sihtgrupi seas.
Joonis 2-9: Bochum Total on üks selline õnnestunud (ja juba aastaid kestev) muusikafestival, mis toimub igal suvel Bochumi kesklinnas ja on kõigile vabalt osalevale. Sel aastal oodatakse umbes miljonit külastajat tasuta üritusele. Siin saavad ka fotograafid publiku hulgast (asukohad pole tavaliselt halvemad kui pressitrants, mis on avatud ainult akrediteeritud fotograafidele) teha kontserdipilte ilma keeruka akrediteerimise protsessita. (Näpunäide: Hoidke varakult kinni üks eesmiste kohtadest; kõige parem on ilmuda kohale vähemalt pool tundi enne kontserdi algust). See foto Apologies, I Have None kitarristist sündis juulis 2013 Bochum Totalil. Seisin esireas teiste kontserdikülastajate vahel, sest olin alles viimasel hetkel otsustanud siia mõned fotod teha, nii et akrediteerimine polnud enam võimalik.
Võrreldes kolleegidega ajakirjandussektoris, kuigi mul oli vähem käsivartevabadust, oli mul nende ees eelis, et tänu veidi suuremale kaugusele laval ei olnud mul nii palju „altvaateid“. Nikon D4 koos 1,4/85mm Nikkor objektiiviga. 1/1600 sekundit, ava 2, ISO 2500.
(Foto © 2013: Jens Brüggemann, www.jensbrueggemann.de)
2.3 Panoraamavabadus
Paljud fotograafid arvavad, et vabas õhus kontsertide pildistamisel saab tugineda panoraamavabadusele. Kuid see on vale, nagu näitab pilk autoriõigusseadusesse:
§ 59 Autoriõigusseadus – teosed avalikes kohtades
„(1) On lubatud jäädvustada teoseid, mis asuvad alaliselt avalikel teedel, tänavatel või väljakutel, maali või graafika, foto või filmi vahenditega nende paljundamiseks, levitamiseks ja avalikus esitamiseks. Hooneid puudutab see õigus vaid välimust.“
Otsustav on kaks kriteeriumi: „alaline“ ja „avalik“. „Tasuta-ja-väljas-festival“ on küll definitsiooni järgi „avalik“, kuid mitte kunagi „alaline“, kuna see on ajutiselt avalikus kohas. Festivali lõpetamisel võetakse lavad maha, valgus- ja üritustehnika ning samuti muusikariistad. Autoriõigusseaduse § 59 alusel on kaetud välisvaadete fotod hoonetest, kui need on tehtud avalikult teelt, tänavalt või väljakult. Sama kehtib teiste autoriõigusega kaitstud teoste nagu skulptuuride, installatsioonide jm fotograafiate puhul. Ajutised kunstiaktsioonid (nagu näiteks muusikafestivalid) aga pole § 59 autoriõiguse mõttes alalised teosed.
2.4 Kas (kontserti) fotograafidel on ka õigusi?
On. Loomulikult!
Autoriõiguskaitse
„Autoriõiguskaitse tekib fotograafia loomisega ise, seda ei pea taotlema. Igal autoril on õigus sellele, et tema foto avaldamisel, ka reklaamides, nimetataks teda nimepidi (või ka teisiti, näiteks internetidomeenina), mis on meie fotograafidele oluline reklaamivahend. Autoriõiguskaitse valgustööde puhul kehtib veel 70 aastat pärast autori surma, fotodel 50 aastat.“ (õpikust: „Fotograafia ja õigus“, Kötz/Brüggemann, mitp-Verlag, aprill 2009, 34,95 eurot, umbes 200 lehekülge). Meie fotod on autoriõigusega kaitstud. Oluline on see, kas fotod on eriti kunstilised või lihtsalt nagu klõpsatud. See eristamine „valgustööde“ ja „valgustööde“ vahel on oluline vaid fotode kaitseaja osas: fotodel kehtib 70 aastat pärast autori surma, valgustöödel 50 aastat.
Joonealune 2-10: Hea teada: ka see foto Wir sind Helden-kontserdilt on autoriõigusega kaitstud. Seda kaitset ei pidanud ma taotlema, vaid see tekkis sel hetkel, kui ma päästikule vajutasin (st. selle foto tegemise hetkel; seega samal ajal). Nikon D3S koos 1,4/85mm Nikkori objektiiviga. 1/250 sekundit, ava 3,5, ISO 2000.
(Foto © 2011: Jens Brüggemann, www.jensbrueggemann.de)
Siiski on kontserdifotograafia puhul oluline, mida on kokku lepitud vastavate läbirääkimispartnerite vahel. Teisisõnu: kui me (näiteks halva läbirääkimispositsiooni tõttu) nõustume iga kontsertkorraldajate piinlepinguga, pole meil õigust kaebusi esitada, et oleme loovad ja majanduslikud vabadused kõik loovutanud.
Mõistagi pole üksikfotograaf võimeline alati oma soove kehtestama. Reegel on kõige paremini kirjeldatud sõnadega „Söö või sure!“. Teisisõnu peavad fotograafid järgima kontserdikorraldajate tingimusi – või loobuma kontserdikajastusest fotograafia kaudu.
Ja just selles on üks punkt, mis muudab meie positsiooni mitte niiiii halvaks: kui saame ka veenda teisi ajakirjanduse kolleege, et me kõik – ilma „streigi murdjata“ meie hulgast – boikoteerime kontserte, kus akrediteerimine on võimalik ainult piinlepingute sõlmimisel, märkavad ka muusikud ja kontsertkorraldajad lõpuks, et nad vajavad ajakirjanike (ja ajakirjandus-) fotograafide head tööd. Sest kauni kontserdifoto abil saab alati ka suurepärast – ja eelkõige tasuta – reklaami.
Järgmisi (minevikus tegelikult lepinguid) tingimusi („piinleping“) ei tohiks ükski kontserditöötlusfotograaf vastu võtta:
• Korraldaja või muusiku vetoõigus kontserdipiltide avaldamise osas: See piirang tähendab tsensuuri! Ärge laske otsustusõigust käest võtta, kui on vaja otsustada, milliseid fotosid võite avaldada!
• Pildistamisaja lühenemine esimeste 3 laulu 10 sekundini. See on puhas kiusamine ja tähendab, et seisate tohutu surve all, sest kes suudaks 30 sekundiga kätte saada kunstiliselt väärtuslikke tulemusi? Erinimelist foto oleks puhas juhus – kuid mitte oskuse tulemus.
• Määratletud salvestusnurgad: Ärge laske mitte-fotograafidel piirata teie pildikujundust! Tooge välja, et vajate oma kunstilist vabadust, et saavutada häid tulemusi.
• Määratletud pilditöötlus (näiteks artistide kõhnumine): Pilditöötlused pole ehk tänapäeval (kahjuks!) haruldased pildikajastuses, sealhulgas kontserdifotograafias, kuid (veel) mitte tingimata tavalised (vt õpetus 10: Järeltöötlus). Seega keelduge, kui artist soovib ebatavalist retušši või kõhnemaks tegemist. Eriti kui selline mahukas pilditöötlus võtab teilt lihtsalt aega (ja seega ka raha).
Lõplik järeldus
Fotograafia valdkonnas pole ühtki muud valdkonda, kus fotograafidel oleks nii palju piiranguid kui kontserdifotograafias. Kuid ärge kõike vastu võtke! Isegi kui üksik fotograaf on kehvas läbirääkimispositsioonis kontsertide korraldajate ja muusikute (või nende juhtkonna) suhtes, ei tohiks iga esitatud kokkuleppele allkirja anda. Eriti juhul, kui lepingutingimused piiravad oluliselt fotograafide kunstilist või majanduslikku vabadust, oleks mõistlik loobuda täielikult pildiraportitest! Kui fotograafid on omavahel nõus, siis korraldajad, muusikud ja juhid saavad kiiresti aru, et neil pole küll ühe fotograafi peale lootmist vaja, kuid neil ei saa siiski loobuda fotograafide üldistest teenustest ja oskustest.
Pilt 2-11: Kui meeldivad kontserdifotod enam ajalehe veergudel ei ilmu, jääb muusikutele oluline reklaamimõju saamata. Neile on kasulik see, et nende ja nende (õnnestunud) kontsertide kohta tasuta aru antakse. Just pildid innustavad ajalehtede ja ajakirjade lugejaid külastama oma lemmikbändi kontserte.
Sellest vaatenurgast ei ole kontserdifotograafid mitte ainult paluvaiks muusikute ja kontsertide korraldajate ees, vaid ka professionaalsed kunstnikud, kes oma fotodega annavad märkimisväärse panuse selleks, et kontserdid üldse toimuksid massiliselt. Jan Delay bändiga augustis 2010 osana Ruhri telgfestivalist. Nikon D3S koos 2,8/24-70mm Nikkori ning kasutatud fookuskaugusega 55mm. 1/2000 sekundit, f/5.6, ISO 3,200.
(Foto © 2010: Jens Brüggemann, www.jensbrueggemann.de)
2.5 Litsentsitasud: arvutamine ja läbirääkimine
Kes soovib müüa oma (kontsert-)fotosid, teeb muidugi mõtteid selle üle, kui palju ta iga foto eest saada võib. Eriti algajatel on väga raske kindlaks teha müügihinda.
Järgmine kasutusõiguste kontseptsioon peaks aitama teil mõista, mis on „mõistlik“ hind.
Tavaliselt ei müü professionaalselt tegutsevad kontsertfotograafid enam „füüsilisi“ fotosid („trükiseid“), vaid kasutusõigusi. Isegi kui erandjuhtudel edastatakse endiselt füüsiliselt olemasolevad fotod (tava on nüüd digitaalsete fotode edastamine), ei määra müügihinda foto trükitud väärtus, vaid see, kuidas klient soovib fotosid kasutada.
Siin eristatakse asjalikku, ruumilist ja ajalist kasutamist.
Asjalik kasutamine:
Siin on oluline, milleks fotosid kasutatakse. Niisiis, mida rohkem kasutusviise pilditöötleja on ette näinud, seda suurem on ulatus. Näited on: fotode kasutamine päevalehes uudiste kajastamiseks, ajakirja kasutamine bändi loostiku illustratsioonina, uusima bändi CD kaane jaoks, bändi plakat, reklaamleht järgmise kontserttuuri jaoks jne. On selge, et mida rohkem kasutusviise on ette nähtud, seda suurem peaks olema fotograafi saadava tasu.
Ruumiline kasutamine:
Ruumilise kasutamise ulatuse osas on oluline, kus (geograafiliselt) kõikjal fotosid kavatsetakse avaldada. Seega on erinevus, kas fotod ilmuvad ainult Bochumi päevalehe kohalikus osas või Saksamaa ajakirjas või isegi Euroopa- või maailmas. Mida suurem on geograafiline piirkond, kus fotosid avaldatakse, seda suurem peaks olema fotograafi tasu.
Ajaline kasutamine:
Kui müüte fotot plakatil, mis viitab kujutatud bändi tulevale tuurile, peaks teie tasu olema seda suurem, mida kauem plakatid ripuvad (kui kaua tuur kestab). On ilmne, et fotode kasutamine plakatil, mis viitab bändi tulevastele kontsertidele vaid kaheteistkümne nädala jooksul, toob vähem tasu kui plakat, mis ripub mitu kuud litfass-veergudel jne. Kehtib reegel: mida kauem kasutusaeg, seda suurem tulu foto või fotode kasutamise eest.
See kasutusõiguste kontseptsioon ei ütle siiski midagi pilditasude tegeliku suuruse kohta; see on lihtsalt selleks, et eristada, kui erinevaid kasutusviise (asjalikult, ruumiliselt või ajaliselt) kavandatakse fotodele.
Ärge unustage, et pilditasud ei ole kuskil „kindlaks määratud“ - vaid tulevad läbirääkimistest pildiõiguste andja (meie fotograafide) ja kasutaja (piltide kasutaja) vahel. See, et digitaalse pildihoovuse tõttu on foto kasutamise õiguste müügist saadavad tulud märkimisväärselt vähenenud, on selle tõestuseks. Samuti alluvad fotode kasutusõiguste andmine („müügitulu“) turumajanduse seadustele nõudluse ja pakkumise osas.
Kes siiski ootab „konkreetseid hindu“ oma foto kasutusõiguste anda, suunatakse MFM-i (Keskmise suurusega foto turundusühendus) BVPA (Saksa Pildiagentuuride ja Pildiarhiivide Föderatsioon) avaldatud 2014. aasta pilditasude kogumikule: „Keskmise suurusega foto turundusühenduse (MFM) aastas üle vaadatud ja ajakohastatud pilditasud on alates veebruarist saadaval trükiversioonina. Tavaliste hüvituste ülevaade pildikasutusõiguste kohta on turuosalejatele - nii pildipakkujatele kui ka pilditarbijatele - kalkuleerimise ja läbirääkimiste aluseks.“ (Allikas: http://www.bvpa.org/news/1026-mfm-bildhonorare-2014)
Neid tasu soovitusi ei tohiks näha „kindla“ suurusena foto kasutuse hinnastamise läbirääkimistel, vaid pigem ligikaudse juhisena pakkujate ja tarbijate vaheliste hinnaläbirääkimiste raamistikus. Neid kasutatakse ka Saksa kohtute poolt regulaarselt suunanäitajana selle kohta, kuidas fotode kasutust hinnata saab.
Pilt 2-12: Kui palju honorari ma võiksin küsida selle foto eest Wolfgang Niedecken, grupi BAP esiliige? Noh, see sõltub sellest, milleks fotot kasutatakse (CD-ümbrise eest saadakse rohkem honorari kui selle avaldamisel päevalehes, mis teatab eilsest kontserdist), kui kaua foto avaldatakse (näiteks on suur erinevus, kas foto peaks olema avaldatud vaid 1 päevaks, nagu näiteks päevalehes või 20 aastaks või kauemaks, näiteks CD-ümbrises) ja kui laialdane on foto geograafiline levik (kas seda publitseeritakse ainult Kölnis või isegi üle maailma?). MFM BVPA "Pildihonorarid 2014" annavad siin olulise suunise piltide kasutajatega läbirääkimistel. Nikon D3S koos 1,4/85mm Nikkoriga. 1/400 sekundit, ava 2,2, ISO 1250..
(Foto © 2011: Jens Brüggemann, www.jensbrueggemann.de)
