Osa 1: Sissejuhatus
Osa 2: Sobiv varustus
Osa 3: Rõõmus fotosessioon
Osa 4: Beebikõhust teismeliseni
Osa 5: Sisevõtetega tegelemine
Osa 6: Välitingimustes fotode jäädvustamine
Valgustuse nõuanded
Objektiividest kujundamine
Otsige rahulikke või ühtlasi taustu
Pidevalt liikvel olles
Osa 7: Pereelu
Osa 8: Nipid ja trikid (I)
Osa 9: Nipid ja trikid (II)
Osa 10: Lastealaste pildistamine, arhiveerimine ja esitlemine
Tekst: Jens Brüggemann
Fotod: Jens Brüggemann (147), Leonie Ebbert (44), Elli Bezensek (61), Radmila Kerl (26), Ramona Prosch (5) ja Kay Johannsen (4)
Skitsid: Jens Brüggemann (27)
Osa 6: Välitingimustes fotode jäädvustamine
Vabas õhus pildistamine on enamikele inimestele lihtsam, kuna valgustamise õige probleem ei teki - vähemalt päevasel ajal. Lisaks sellele, vastupidiselt enda kodus tehtud fotodele, on väljas piisavalt ruumi ja pildiraami ei pea nii hoolikalt jälgima. Mõlemad vaatenurgad on õiged ja valed korraga.
Valgustuse nõuanded
Kui soovite teha ülesvõtteid, mis eristuvad paljude lastefotode hulgast, ei piisa rahuldamisest üksnes valitsevate valgustingimustega. Kui need on ideaalsed, oleks kindlasti ekslik mitte sekkuda valgustusvahendite abil. Valgustusvahendite kasutamisel ei ole tegemist põhimõttega, vaid ainult püüdlusega parandada võimalusel vastuvõtu tingimusi, et saavutada optimaalne tulemus (väga hea foto)!
Harva meil on "ideaalsed tingimused"; enamasti on päike liiga ere, tekkivad kontrastid on liiga tugevad. Siis peame sekkuma!
(Foto: Radmila Kerl)
Kuid millised on ideaalsed tingimused välitingimustes pildistamisel? Kahjuks ei saa seda küsimust üldiselt vastata. Ei ole "ühtegi" ideaalsete tingimusi, mis kehtiksid kõigi salvestussituatsioonide korral. Millist valgust peab fotograaf ideaalseks, sõltub muu hulgas konkreetsest olukorrast, ülesannetest ning viimasena fotograafi individuaalsest maitsest.
(Skits: Jens Brüggemann)
Mõned armastavad tugevat küljevalgustust, teised eelistavad hommikust difuusset madalat valgust otse eest, teised jällegi meeleolukat vastuvalgust. Peaaegu kõigis tingimustes saab teha suurepäraseid fotosid, kuid välklampide, akuvälklampide, peegeldite ja/või difuusorite abil on see oluliselt lihtsam!
Väga loomulik ja pehme valgustus ilma teravate varjunditeta saavutatakse, kui päike on pilve (või pilvkatte) taha peidetud või ka uduvihmaga. See difuusne valgus on ideaalne lastefotograafiale, kuna me ei pea fotograafidena muretsema korrigeerivate meetmete pärast. See "sobib" alati. Selle foto tegin Nikon D200-ga ja 1,8/85mm objektiiviga (ISO 100, aegprioriteediga avaga 7,1).
(Foto: Jens Brüggemann)
Niisugune loomulik, pehme valgustus on ideaalne ka seetõttu, et olenemata sellest, millisel ilmakaarele fotografeerime, valitsevad alati samad valgustingimused, ilma tugevate kontrastideta, ilma ohuta, et mudel varjust tugeva valguse kätte satub. Lapsed saavad vabalt liikuda, te ei ole piiratud. Ideaalne valgus aktiivsetele lastele, kes mängivad, jooksevad, hüppavad, roomavad, jne (Nikon D3 koos Nikkor 2,8/300mm-ga ISO 1250 juures; 1/1250 sekundit avaga 4,5).
Difuusse valgustuse korral ei ole te kohustatud eelnevalt kindlaks määratud koha külge seotud.
(Foto: Jens Brüggemann)
Vastupidiselt aga siis, kui tugev päikesevalgus meie tööd raskendab. "Kus palju valgust, seal palju varju" on vana tuntud ütlus, mis paraku kehtib ka fotograafia puhul. Kui päikesega otse fotografeerite, peate arvestama, et kas valgused on üle säritatud (nii et valmis foto on ühtlane) või et varjudel pole joonistust (see tähendab mustaks tumenemist).
Sellega saab hakkama, kui suunata nende varjud helendama välku abil, nagu ka sellel fotol juhtus (päike paistis teravalt ülevalt kõvasti valgustades). Fotograaf kasutas Canon EOS 5D Mark II koos 2,8/24-70mm-ga ISO 200 juures (1/200 sekundi avaga 11,0) ja süsteemvälku ETTL-välguautomaatika.
(Foto: Radmila Kerl)
Kena lisaeffekt on eredalt säravad värvid, mis tekivad siis, kui lisaks olemasolevale valgusele kasutate veel välku. Seda efekti saab veelgi tugevdada, kui taust on kergelt alavalgustatud.
(Skits: Jens Brüggemann)
Kui soovite kasutada pehmemat valgust (otsest välku asemel), võite kasutada süsteemvälku (tingimusel, et sellel on pööratav peegeldaja) vastu täitevalgust (siin: California Sunbounce'i oma), et peegeldatud valgus oleks pisut pehmem ja loomulikum ning langeks eelkõige mitte otse, vaid kergelt mudelile külje pealt, nagu näitab see pilt päikeseloojangu vastu (Nikon D2X 2,8/105mm ISO 200; 1/60 s avaga 4,8).
(Foto: Jens Brüggemann)
(Foto: Elli Bezensek)
(Skizze: Jens Brüggemann)
Vielgi pehmemat valgust saab siis, kui kasutate ainult (üht või mitut) täitevalgust. Selles fotol kasutati juba niigi veidi difuusset valgust puude varjus tütre ja ema valgustamiseks, mis annab väga ilusa pehme mulje ja sobib hästi sõbralikku pildiõhustikku.
(Foto: Elli Bezensek)
Täitevalgustite puhul on praktiline see, et on olemas väga taskukohaseid lahendusi, mistõttu võib ühe alati oma auto pagasiruumi jätta. Kui ühtegi pole saadaval, sobivad samuti valged kiled või muud materjalid nagu vahtpolüstüroolplaat jne. Olge loominguline! Isegi valged majaseinad või kaaslase (sageli on lapsevanemad pildistamisel kohal) valge T-särk võivad toimida peegelduspinnana! (Lihtsalt proovige järele, see toimib suurepäraselt ka selleks, et suunata välk laste mudelile!)
(Skizze: Jens Brüggemann)
Fookuskaugustega kujundamine
Kahjuks kasutavad paljud fotograafid erinevaid fookuskaugusi ainult selleks, et ületada vahemaid või et jäädvustada last suurema nurgaga ilma et fotograaf peaks liikuma. See on igati õigustatud, kuid kahjuks väga "laisk" viis jäädvustada järeltulijate fotosid ning see eksib fookuskauguste pakutavate võimaluste suhtes.
(Foto: Leonie Ebbert)
Teleobjektiive kasutatakse sageli selleks, et muuta pildi tagataust uduseks. See toimib - ceteris paribus - seda paremini, mida pikem on fookuskaugus, mida avatum on valitud ava ja kui palju lõpetused avaga objektiivi ava omab. Mida kaugemal on tagataust mudelist, seda rohkem see efekt nähtavaks muutub. Sellel fotol kasutasin mina oma D2X-i ees objektiivi 2,8/70-200mm (ISO 200; 1/250 s avaga 4,0).
(Foto: Jens Brüggemann)
Lainurkobjektiive kasutatakse omakorda selleks, et näidata, et ollakse "sündmuste keskel". Just reportaažipiltide jaoks on nende kasutamine suure teravussügavuse tõttu hea valik.
(Foto: Leonie Ebbert)
Ka puhkusel olles on lainurkobjektiivid esimene valik. Tänu suurele nurgale kuvavad nad huvitavast tagataustast palju (ideaalne, et jäädvustada ka suuremaid hotellikomplekse), isegi kui fotografeeritakse ahtastes oludes. (Canon G9; ISO 80; 1/320 sek f/4,0).
(Foto: Jens Brüggemann)
Kuid olge ettevaatlik, et lainurkobjektiivide kasutamisel ei jääks pilti häirivaid esemeid, mis hiljem pilditöötluses tülikalt eemaldamist vajavad, kuna need on teravalt ja selgelt kujutatud ning hakkavad iga vaataja silma torkama, ilma et see oleks taotluslik.
Otsige rahulikke või ühevärvilisi taustu
Et taust ei köidaks liiga palju tähelepanu meie väikestelt "staaridelt", soovitan valida võimalikult sobiva ühevärvilise välimusega taustu, kui see on võimalik.
Isegi kui spontaanseid pilte tehes ei pruugi aega jääda erinevate taustade uurimiseks, on teil sageli ka mitteplaanitud fotode jäädvustamiseks võimalus lihtsalt meetri võrra paremale või vasakule liikuda, et selle uue vaatepunktiga kasutada uut perspektiivi, kus võib olla sobivam taust.
See saab aga olla võimalik ainult teleobjektiivide kasutamisel. Lainurkfookuse puhul ei muuda samm paremale ega vasakule midagi.
(Foto: Radmila Kerl)
(Foto: Jens Brüggemann)
Mõnikord ei pruugi külgsamm eesmärgipärast tulemust saavutada, vaid hoopis pildistamise kõrgemalt või põrandalt tulev taustapilt. Selles fotol jälgisin hoolikalt, et jäädvustada oma poeg võimalikult kõrgelt kamerast, kuna jalgpalliväljaku taga oli tume puude rivi (tumepruunide tüvedega), mida ma suutsin fotoväljal vaid napilt vältida. Kui ma oleksin sellele tähelepanu pööramata jätnud, oleks foto taust olnud peaaegu pooleks lõigatud: allpool roheline muru ja ülevalt tumedad pruunid tüved. (Nikon D3 koos Nikkori 2,8/300mm; ISO 800; 1/1000 s avaga 6,3).
(Foto: Jens Brüggemann)
Alati liikumises
Mängu ja spordi ajal jooksevad lapsed pidevalt edasi-tagasi! Kas te olete kunagi näinud last mängides aeglaselt jalutamas? Kui te pole seni laste pildistamisega eriti palju tegelenud, siis olete esimesel hetkel lihtsalt ülekoormatud; te ei tea üldse, kuidas lastele järele jõuda, kuhu nad jooksevad, miks nad kaare teevad; rääkimata parimate tehnikate kohta nende jälgimiseks mängu ajal kaameraga.
(Foto: Radmila Kerl)
Lihtsaim võimalus noori õues "tegutsemas" tabada on tõepoolest hiilima jääda. Selleks seadke oma kaamera käsitsi fookusesse pärast seda, kui olete eelnevalt leidnud parima vaatenurga ja (veel autofookusega) teravustanud konkreetsele punktile, kust lapsed regulaarselt mööda käivad. See "teravustamis-lõksu" meetod on turvalisem kui iga autofookus, peate nüüd lihtsalt õigel hetkel päästikule vajutama. See nõuab veidi harjutamist, sest peate muidugi lühidalt enne, kui lapsed nimetatud punkti jõuavad, päästikule vajutama. Aga pärast mõnda korda harjutamist saate kindlasti hakkama! (Nikon D200 koos 1,8/85mm; ISO 100; 1/500 sekundit avaga 7,1).
(Foto: Jens Brüggemann)
Oluline on see, et te ei teravustaks „õhku“, vaid valiksite märgatava punkti (näiteks eelmise foto puhul jalakäijate silla haripunkt), mida saate pildiotsijast selgelt näha.
Tee peal võib see olla näiteks liiklusmärk või õliplekk, heinamaal mutimägi või oks. Oluline on, et suudaksite päästikule vajutada just enne, kui laps selle märgatava punkti jõuab.
