Pildi kujundamine (osa 1)
Pildi ülesehituse teadlik konstrueerimine ei saa minu arvates olla päheõpitav. "Kuldne lõige" ja muud pildikujunduse reeglid on selgitus sellele, miks mõned fotod silma paistavad massist; kuid kõiki fotosid ei tohiks pidada konstrueerituks nende reeglite järgi.
Kõik minu teadaolevad fotokunstnikud rõhutavad ikka ja jälle, et nad teevad oma pildikujunduse rohkem või vähem alateadlikult. Justkui "kõhutunde" järgi. Kes aga peab fotograafia ajal kaua mõtlema, jääb ilma (eriti ka kontserdifotograafias) parimatest hetkedest.
Siiski tuleks aeg-ajalt tegeleda mõningate kujunduslike küsimustega. Ja ka pildivalikul peaksite endalt ikka ja jälle küsima, millised teie fotod silma paistavad – sest nad on veidi paremad kui teised – ja miks: Mis on väike, kuid otsustav erinevus? Kes neid küsimusi regulaarselt esitab, saab ka tunde efektse pildikujunduse ja muutub pikaajaliselt paremaks. Kes teab teatud efektidest, hakkab otsustavatel hetkedel ka (alamtajuslikult, usaldades kõhutunnet) paremini pildistama.
Pilt 7.1: 80ndate kultus-ska-bänd Madness ("Our House" tuntuim "kõrvauss") nende kontserdil Berliini C-Halles 24. oktoobril 2012. Piisab tuntud muusikamaailma suuruste pildistamisest. Kunstiliselt loominguline pildistamine koos pildi ülesehituse, valgustuse juhtimise ja fokuseerimisega on see, mida läbimurde saamiseks kontserdifotograafias vaja läheb. Canon EOS-1D Mark IV EF 2,8 / 16-35mm kasutatud fookuskaugusega 35mm. 1/50 sekundit, ava 4,0, ISO 1.000.
(Foto © 2012: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
7.1 Kitarrilaela mitte ära lõigata
Kontserdifotograafias ilmnevad alati mõned tüüpilised kujunduslikud väljakutsed. Kitarristi koos kitarriga õigesti kujutamine kuulub nende hulka. Milline pildiformaat sobib sellele motiivile kõige paremini? Püstformaat koos palju ruumiga küljel, kus kitarrilael vajab õhukest ruumi? Või hoopis horisontaalne formaat, milles ei kujutata kunstniku jalgu kaasa? Mõnikord osutub ka ruudukujuline formaat ideaalseks, eriti kui foto on näiteks kergelt kaldus. Peaksite aga vältima fotosid nii kärpides, et tekivad "vormid", mis erinevad märgatavalt tavapärastest (3:4, 2:3, 1:1) formaatidest. Selliste fotode vaatamisel valdab pildivaatajat tavaliselt ebamugavustunne; need on lihtsalt "mitteharmonilised", kuna ebatavalised (ja ei vasta inimese tavalisele nägemisele ja tema vajadusele visuaalse harmoonia järele).
Pilt 7.2: Kui kitarrilael on pildil ära lõigatud (paremal), tundub see kuidagi "lollakas". Parem on see täielikult pildistada, nagu see on tehtud vasakul pildil. Alternatiivselt oleks võinud teha ka ruudukujulise foto. Nikon D3S koos 2,8/24-70-mm-Nikkori ja kasutatud fookuskaugusega 32mm (vasak pilt) ja 52mm (parem pilt). 1/250 sekundit, ava 2,8, ISO 5.000.
(Foto © 2010: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Pilt 7.3: Ruudukujulise pildiformaati kasutan meelsasti muusikaportreede jaoks (eriti kitarristide ja trummarite puhul), kuna saan nii kergesti ära lõigata tarbetu ruumi (lava tausta), mis sageli segab. Nikon D800 koos 2,8/70-200-mm-Nikkori kasutatud fookuskaugusega 185mm. 1/250 sekundit, ava 4,5, ISO 1.000.
(Foto © 2013: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
7.2 Probleemne mikrofon
Mikrofon koos mikrofonialusega on esemed, mis – sõltuvalt võttekohast ja käteasendist – kas varjavad (mõnikord suuri) osi laulja(de) näost või heidavad sellele tumedaid varje. Mõlemad mõjuvad fotodel inetult ning kontserdifotograafi ülesanne on seetõttu valida seisukoht, mis seda takistaks või vähemalt leevendaks.
Sellest, et me tavaliselt allapoole, pressiaugust välja, ülespoole (laval olevate kunstnike poole) pildistame, on selge, et probleem mikrofoniga seetõttu veelgi süveneb.
On ka käeasendeid, kus laulja käsi (või enamasti räppari käsi) varjab muusiku nägu nii, et kasulikku portreefotot ei saa luua. Vähemalt seisukohast, mis on suunatud otse muusiku poole.
Pilt 7.4: Siin mul vedas halvasti: Frontaalse projektori valguse tõttu ei too esiotsa võttekoht, mis suunatud otse (küljevaatele muusiku näost), rahuldavaid pilte, kuna varjud suunatakse suhu ja lõua piirkonda, mistõttu portreid ei saa õnnestunuks nimetada (varjud "moonutavad" siin otsejoones kunstniku nägu).
Jan Delay oma kontserdil 20. augustil 2010 Zeltfestival Ruhris Bochum/Wittenis. Nikon D3S koos 2,8/24-70-mm-Nikkori ja kasutatud fookuskaugusega 36mm. 1/2500 sekundit, ava 3,5, ISO 5.000.
(Foto © 2010: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Pilt 7.5: Mikrofon koos mikrofonialusega tekitab kontserdifotograafidele alati probleeme. Sageli varjab see liiga suuri osi näost või viskab ebameeldivaid varje laulja lõuale ja kaelale. Kui fotograaf aga (nagu selle foto puhul) paigutab end laulja juurde kergelt kaldes, ei tekki peaaegu üldse probleeme. Kuid kui seista otse ees, varjab mikrofon näost liiga palju. (Et paremini aru saada, kujutlege vaimusilmas, et sellel fotol oleks kaamerastandpunkt olnud pisut vasakul, nii et fotograaf oleks seisnud laulja ees … Frontaalne vaade koos allapoole suunatud perspektiiviga pressiaugust välja oleks viinud ebaõnnestumiseni). Patrice & Shashamani bänd kontserdil 17. novembril 2005 Berliinis.
(Foto © 2005: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Parem on siis muuta võttekohta ja pildistada lauljat(e) pigem küljelt, kuid ikkagi otse.
Märkus: Lauljate puhul, kes hoiavad mikrofoni parema käega, on kõige soodsam neid fotografeerida kaldelt vasakult eestpoolt (laulja vaatevinklist). Kui neid fotografeerida kaldelt paremalt eestpoolt (samuti kunstniku vaatevinklist), kataks mikrofoni mitte ainult käsi, vaid ka kunstniku (või tema) nägu. Vasakukäelistel lauljatel kehtib sama, kuid täpselt vastupidine.
Joonis 7.6: Parem käest lauljate puhul pole kaamerastandpunkt kaldelt vasakult eestpoolt nii optimaalne, kuna lisaks mikrofonile katab käsi ka osa laulja näost (vt vasakpoolsel fotol). Seega oleks kasulikum seista laulja paremal pool. Parempoolsel fotol seisin selgelt laulja paremal, nii et sain teha profiilifoto, kus mikrofon ei häirinud. Tim Bendzko kontserdil 24. augustil 2012. Nikon D4 koos 1,4/85 mm Nikkor objektiiviga. 1/400 sekundit, ava 3,2, ISO 3,200.
(Foto © 2012: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Märkus: Kui avastate, et pildistamiskoht ei vii optimaalsete tulemusteni, peaksite seda muutma, isegi kui see võtab väärtuslikku aega. Pigem teha vähem fotosid, aga paremas kvaliteedis (pildistamise vaatepunktist), kui teha ainult keskpäraseid fotosid.
7.3 Pildistada ka detaile
Kontserdifotograafid keskenduvad tavaliselt ainult (tuntuimate) staaride fotografeerimisele. Parimal juhul pildistatakse ka bändi tervikuna. Mõlemad on kommertsiaalselt-redaktsioonilise foto kasutamise seisukohast täiesti õiged. Toimetused ei küsi teise ega kolmanda rea artistidelt, vaid ainult muusikatööstuse tuntuimate artistide kohta.
Kuid müügivõimalusi saab märkimisväärselt laiendada, kui lisaks tehakse ka meeleolukaid fotosid toimuvast laval ja lava tagant ning kontserdisaalist .
Eriti ka detailifotod, näiteks pillid, sobivad avaldamiseks mõnes (neutraalsemas) vormis. Olgu selleks kontsertide visuaalsust kujutav illustratsioon, CD-ümbris või lihtsalt sümbol (vastavale muusikainstrumendile vastav) muusikale. Näiteks tähistab E-kitarr ülemaailmselt tuntud sümbolit rockmuusikale.
Joonis 7.7: Detailid räägivad mõnikord rohkem kui "Kogu". Lisaks saab neid sageli palju lihtsamini "münte" teha, kuna neid saab kasutada üldisemalt kui muusikaportreesid (kuigi mitte toimetuse osas; seal on muusika portreed muidugi nõutumad kui abstraktsed detailifotod). Nikon D3S koos 1,4/85 mm Nikkor objektiiviga. 1/160 sekundit, ava 2,2, ISO 1250.
(Foto © 2011: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
7.4 Püüda kinni kunstnike ilmeid
Kontserdifotograafia on tegevuse fotograafia. Pildid rabavast etendusest ja akrobaatilistest tantsunumbritest on sama nõutud kui meeleolukad fotod suurepäraste valgusefektidega taustal. Siiski peaksid head fotograafid tähelepanu pöörama ka osalevate tegelaste ilme püüdmisele, sest see räägib sageli rohkem kui tuhat sõna.
Joonis 7.8: "Oih ... kas ma just mängisin valesti?" näib kitarrist küsivat Bochum Total-Festivalil. Kunstnike ilme püüdmine teeb kontserdifotograafia mitmekülgseks ja huvitavaks. Halb ja igav oleks siis, kui kõik muusikud seisaksid oma kontsertidel lihtsalt coolide ja ükskõiksetena laval. Nikon D800 koos 2,8/70-200 mm Nikkor objektiiviga. 1/500 sekundit, ava 4,5, ISO 800.
(Foto © 2013: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Tõeline rõõm ja vaimustus fännide tervitamisest, keskendunud kitarrimäng, kergendunud ilme või entusiastlik sukeldumine muusikasse on kõik hetked, mida tasub fotograafiliselt jäädvustada.
Joonis 7.9: Millise õhinaga Cecilia Bartoli (siin Berliini filharmoonia kontserdil 17. novembril 2007) oma esinemisi annab, seda võib üsna hästi näha selles klõpsus. 
(Foto © 2007: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Märkus: Kontserdifotograafia elab mitte ainult suurepärasest koreograafiast, keerukatest lavaehitistest, läbimõeldud valgusefektidest või rabavatest tantsunumbritest. Eelkõige on muusikute portreed need, mida pildivaatajad kõige parema meelega vaatavad.
Kui staarid laval ei näitaks ainult oma professionaalseid õpitud liigutusi ja nägu nagu jäik "ametlik" (enamasti alati sama naeratav) mask, vaid ka ausaid, mitteõpitud reaktsioone, siis võib kontserdifotograaf õigustatult olla uhke selle üle, et on püüdnud erilise („intiimse") hetke.
Lõppkokkuvõttes soovivad muusikahuvilised ja fännid näha/tundma õppida ka kunstniku tõelist "inimest" fassaadi taga.
Joonis 7.10: Sunrise Avenue kontserdil ZFR-is Bochumis 27. augustil 2012. Kitarristi kontsentreeritud-vaevatud ilme reedab, kui suure kirega siin muusikat tehakse. Nikon D4 koos 1,4/85 mm Nikkor objektiiviga. 1/1000 sekundit, ava 2,5, ISO 2500. Avaprioriteet (Aeg-prioriteet).
(Foto © 2012: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Joonis 7.11: Trummi mängimine on raske, higistama panev töö. Eriti kui istud otse (kuuma) tulenvalguse ees. Tõestus sellest, et muusikud mängivad ikkagi täie pühendumusega, on sageli ilme. See näitab kirge, mida artistid oma muusika vastu tunnevad. Nikon D800 koos 2,8/70-200 mm Nikkor objektiiviga, kasutatud fookuskaugus 180mm. 1/400 sekundit, ava 4,0, ISO 800.
(Foto © 2013: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
7.5 Kunstnikuga silmside hoidmine
Inimesefotode puhul (see kehtib eriti tuntud isikute, nagu muusikute, fotode kohta) mõjub kõige intensiivsemalt, kui kujutatav vaatab otse kaamerasse. Pildivaatajale tundub siis, et muusik vaatab teda. Otsene pilk kaamerasse on seetõttu õnnelik juhus ja seda võetakse vastu nii rõõmuga kui ka kiirustades (selline silmside ei kesta kunagi kauem kui sekundikümnendik).
Siiski tuleks kindlasti vältida otsese pilgu aktiivset nõudmist, näiteks artistile laval lehvitades või midagi muud tehes, et tähelepanu püüda, sest see segab, kuna see hajutab muusikuid. Kui selle tõttu konkertil toimivus lühiajaliselt häiritud või muul viisil häiritud on, peab fotograaf tegelema turvameetmetega (kui märkatakse segadust).
Joonealune 7.12: Alati on see eriline hetk, kui mõni muusik otse minu kaamerasse vaatab. See pilk on pisut isiklik ning lõpuks vaatab muusik ka otse hilisemasse pildivaatajasse. Selle kunstniku üllatunud-rõõmus ilme tulenes sellest, et kasutasin selle kontserdi jaoks oma kunstiliselt lakitud Nikon D4 koos vastavalt värvitud objektiiviga (sellest fotod leiate www.pimpyourcam.de). Nikon D4 koos 1,4/85 mm Nikkori objektiiviga. 1/1600 sekund, ava 2,0, ISO 2500.
(Foto © 2012: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Joonis 7.13: Laulja Roger Hudgson oma kontserdil Berliini Admiralspalastis 14. mail 2013. Esinejad peavad publikuga silmsidet looma, et näha reaktsioone. Sel juhul võib juhtuda, et pilk libiseb mõnele fotograafile. Canon EOS-1D X koos EF 2,8/400 mm'ga. 1/250 sekund, ava 2,8, ISO 2500.
(Foto © 2013: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Märkus: Kui tekib võimalus, et mõni muusikutest vaatab teie poole kaamerasse, siis kindlasti jäädvustage see hetk, isegi kui kõik foto "koostisosad" pole täiuslikud. Pigem mittetäiuslik kaader või suboptimaalne valgustus kui kaotatud võimalus foto järele, kus staar vaatab otse teie kaamerasse.
7.6 Pildistamine udupilves
Udu ja valgustus käivad kontsertidel tingimata koos. Peab mõistma: valgus staub- ja uduta ruumis ei ole nähtav (alles siis, kui valgus objektile langeb). Kontsertidel nii tüüpilised fotogeenilised valguskiired poleks olemas, kui ei töötaks alati ka uduemasin(ad). Alles siis tuleb valgus volilt välja! Praktilises mõttes tähendab see, et me fotograafid peame küll udukusse lootma (et oleks efektse valgustusega laval), kuid teisest küljest peame jälgima, et udu ei liiguks muusikute ette ja ei varjaks meie selgeid vaateid kunstnikele.
Joonis 7.14: Blackmail kontserdil 12. juulil 2013. Laulja portree viimasel hetkel: kui udu tiheneb ja tõmbub bändi liikmete ette, siis saavad fotograafid ainult oodata, kuni udu taas hajub. Sain alles paar klõpsu teha, kuni udu takistas ka minul selget nähtavust. Tavaliselt tähendab bändi laulja vahetamine probleeme fännide aktsepteerimisega. Blackmail puhul aga on teisiti: laulja Mathias Reetz on olnud alates 2010. aastast ning bänd („Saksamaa tuntuim indie-rock'i saladus“; asutatud 1994) on elavam kui kunagi varem, nagu tõestati edukal Bochum Total-vabaõhufestivalil 2013. aasta suvel! Nikon D800 koos 2,8/70-200 mm Nikkoriga kasutatud fookuskaugusega 200mm. 1/320 sekund, ava 5,6, ISO 800.
(Foto © 2013: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
7.7 Valguskiirte päritolu näitamine
Nagu juba mainitud, poleks valgusshow'l kontserdil nii suurt tähtsust koreograafia raames, kui samal ajal udu kasutamine ei muudaks valguskiirte nähtavaks tegemist võimalikuks. Fotod, kus valguskiired on suures osas nähtavad, kuid mis ei näita valguse päritolu, tunduvad "poolikud" ja "ebarahuldavad".
Pildivaataja ootab (alateadlikult), et koos valguskiirtega näha ka valgusallikat ehk valguskiirte alguskohta fotodel. Seega pange tähele oma pildikompositsioonis!
Joonis 7.15: See näeb inetu välja, kui valguskiiri pole nende algusallikast (valgusallikast) kujutatud. Lõigatuna pildistatuna tunduvad need kuidagi "häirivad". Loomulikult ei saa kunagi kõiki valgusallikaid valguskiirte alguspunktina kaardistada; kuid vähemalt kõige olulisemate (tugevamate) puhul tasub proovida. Nikon D3S koos 2,8/24-70 mm Nikkoriga kasutatava fookuskaugusega 28mm. 1/500 sekund, ava 2,8, ISO 5.000. Avaprioriteet (A) eksponeerimisega mõõdetud fookuspunktiga.
(Foto © 2010: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
7.8 Pildikompositsioon (ka) valgustite järgi
Kui soovite mitte ainult kontserti jäädvustada, vaid ka loovalt kujundada, peate mõtlema sellele, kus peaksid näiteks üksikud bändiliikmed olema pildistatud. Selleks pole alati vaja oma positsiooni muuta. Sageli piisab vaatenurga pisikesest muutmisest, et pildistada kunstnik näiteks otse ühe valgustikooni ees.
Need väikesed perspektiivi muudatused (enamasti piisab torso küljeliigutusest, olles jäädvustusasendis) on efektiivsemad, mida lähemal on pildistatav muusik meile laval.
Kui pildistatav isik on kaugemal, vajame aga muudatusi meie asukohas.
Joonis 7.16: H-Blockx (siin koos laulja ja bändi looja Henning Wehland) nende kontserdil 31. augustil 2010 ZFRis Bochumis/Wittenis. Nikon D3S koos 2,8/24-70 mm Nikkoriga kasutatava fookuskaugusega 70mm. 1/640 sekund, ava 2,8, ISO 6.400.
(Foto © 2010: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
7.9 Ansambli grupipilti ärge unustage
Nicht ganz einfach zu realisieren, aber dennoch nahezu unerlässlich ist es, alle Bandmitglieder auf einem (Gruppen-) Foto unterzubringen.
Oftmals werden nur die „Frontmänner“ oder „Frontfrauen“ der Bands von den Pressefotografen fotografiert. An dieser Stelle im Pressegraben, direkt vor dem Star, herrscht dann auch immer entsprechend dichtes Gedränge und Schubsen beim Kampf um die beste Aufnahmeposition.
Dennoch haben auch die Fotos der gesamten Band ihren besonderen Wert; und das nicht nur, wenn es um Neubesetzungen geht. Versucht also, bei jedem Konzert zumindest einmal ein gelungenes (Gesamt-) Band-Foto zu schießen!
Gestalterisch ist das allemal eine Herausforderung, da die einzelnen Musiker ja nicht unbedingt in Reih und Glied artig ausgerichtet auftreten (Ausnahme zum Beispiel: Kraftwerk; aber auch viele Boygroups und Girlgroups, bei denen die tänzerische Choreographie eine gewisse Ordnung beim Auftritt bedingt).
Abbildung 7.17: Viele Gruppen haben 1 bis 2 wichtigste Mitglieder, während die anderen Musiker immer wieder mal wechseln (Beispiel: BAP). Da reicht es meist, den Frontmann zu fotografieren. Fotos von anderen Bandmitgliedern (oder auch der Gastmusiker) lassen sich in der Regel nicht (an Redaktionen etc.) verkaufen. Es gibt aber auch Bands, bei denen man versuchen sollte, alle Mitglieder zu fotografieren; möglichst auf einem einzigen Foto versammelt. The Temptations (hier beim Konzert in Berlin am 2. November 2007) gehören mit Sicherheit dazu, auch wenn ihre Originalbesetzung aus dem Gründungsjahr 1960 schon lange nicht mehr besteht. Bei der Europatournee 2007 waren Otis Williams (als einziges Gründungsmitglied), Ron Tyson Terry Weeks, Walter Herndon und Bruce Williamson dabei. The Temptations wurden übrigens 1999 in die Vocal Group Hall of Fame aufgenommen.
(Foto © 2007: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Abbildung 7.18: Wenn sich die Gruppenmitglieder so temporeich bewegen wie bei Culcha Candela (hier bei ihrem Konzert am 20. August 2011 beim Zeltfestival Ruhr in Bochum/Witten), dann ist es nicht ganz einfach, ein Foto zu schießen, wo alle 6 Bandmitglieder drauf (und dann auch noch möglichst nicht von anderen Musikern/Tänzern verdeckt) sind. Ihre aktuelle Besetzung besteht aus Johnny Strange, Itchyban, Larsito, Mr. Reedoo, Don Cali und DJ Chino (im Foto hinten rechts zu sehen). Nikon D3S mit 4,0/24-120-mm-Nikkor bei verwendeter Brennweite 24mm. 1/400 Sekunde, Blende 4,0, ISO 3.200.
(Foto © 2011: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Hinweis: Bei vielen Konzerten verabschiedet sich die Band zum Ende hin, indem sie sich beieinander unterhaken und sich geschlossen in Reihe aufgestellt vor dem Publikum verbeugen. Ein ideales Motiv für ein Foto von der gesamten Band. Allerdings wird es nur in Ausnahmefällen (zum Beispiel bei den „umsonst-und-draußen-Festivals“) möglich sein, die letzten Songs zu fotografieren. Der Regelfall bei Konzerten ist immer noch, dass wir Fotografen nur während der ersten drei Lieder fotografieren dürfen.
7.10 Ja ka trummarit ärge unustage
Ein Bandmitglied wird ganz häufig von den Fotografen vergessen: der Schlagzeuger! Das liegt vermutlich daran, dass er die ganze Zeit während des Konzertes hinter seiner „Schießbude“ hockt und im Gegensatz zu den anderen Bandmitgliedern keine Möglichkeit hat, sich auf der Bühne in den Vordergrund zu schieben. Schlagzeuger machen konzentriert und effektiv ihre Arbeit – meist ohne „Show“ (außer bei beeindruckenden Schlagzeug-Soli).
Fotogen sind die meisten – im vollen körperlichen Einsatz – allemal, weshalb ihr beim Fotografieren im Konzert immer darauf achten solltet, auch diese wichtigen Bandmitglieder zu fotografieren.
Abbildung 7.19: Die Schlagzeuger gehören zu den am wenigsten fotografierten Bandmitgliedern. Kein Wunder, „verstecken“ sie sich doch nahezu immer am hinteren Ende der Bühne. Hier konnte ich den Schlagzeuger Sami Osala von Sunrise Avenue (finnische Rockband, die auch Popsongs und Balladen im Repertoire haben) beim vollen Einsatz erwischen (Konzert am 27. August 2012). Nikon D4 mit 1,4/85-mm-Nikkor. 1/250 Sekunde, Blende 2,2, ISO 3.200. Blendenpriorität (Zeitautomatik).
(Foto © 2012: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
