Siin on ülevaade iga peatüki kohta:
Osa 01 - "Unistuste amet" kontserdifotograaf?
Osa 02 - Õiguslikud küsimused
Osa 03 - Kontserdifotograafia eripärad
Osa 04 - Käitumine "kraavis"
Osa 05 - Mõistlik varustus kontserdifotograafidele
Osa 06 - (Kontserdifotograafia-) professionaalide nipid ja trikid
Osa 07 - Pildikompositsioon (Osa 1)
Osa 08 - Pildikompositsioon (Osa 2)
Osa 09 - Soovitatavad kaamera seaded
Osa 10 - Järeltöötlus
Joonealune 8.1: Spektakulaarsed, kuid ka liigutavad hetked tuleb jäädvustada kontserdifotograafias. Kes lisaks kujundab oma pilte teadlikult, saab suurepäraseid fotosid suurtest kunstnikest. Siin tunnustati fantastilist klarinettist Giora Feidman tema kontserdil Berliini Filharmoonias tema 75. sünnipäeva puhul, mille ta ilmselt liigutatuna teadmiseks võttis. Canon EOS-1D Mark IV koos EF 2,8/24-70mm objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 38mm. 1/160 sekundit, ava 3,2, ISO 1 000. Sulgurkiiruse prioriteet (avamisautomaatika).
(Foto © 2013: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
8.1 Publiku meeleolu püüdmine
Kes soovib oma piltidega näidata, kui edukas kontsert oli, peaks fotografeerima mitte ainult muusikuid laval, vaid ka publikut. Siit nähtub õnnelikult kiirgavate (või halvimal juhul ka pettunult mõru) nägude kaudu, kas kontsert oli edukas või mitte.
Publiku (või selle osade) fotografeerimine on tavaliselt õiguslikult ohutu. Pidage aga meeles, et te ei tee üksikportreesid ja kasutate neid fotosid seejärel muus kontekstis ärilisel eesmärgil. Seda ei kata ka ürituse korraldaja fotografeerimisloa andmine.
See-eest võite publiku osi julgelt fotografeerida ja neid fotosid kasutada kontserdiga seotud uudiste jaoks.
Joonealune 8.2: Publik peab, meeleolu on suurepärane: Fännid Sunrise Avenue- kontserdil 27. augustil 2012. Ka selliseid pilte ei tohiks kontserdist uudiseid kajastades unarusse jätta. Nikon D4 koos 2,8/14-24mm Nikkori objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 14mm. 1/100 sekundit, ava 2,8, ISO 4 000.
(Foto © 2012: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Joonealune 8.3: Laulja BOSSE oma kontserdil Berliini C-Halles 4. mail 2013. Kui muusikut saab keset publikut pildistada, saab kontserdi meeleolu loomulikult palju paremini näidata. Nii-öelda lööte kaks kärbest ühe hoobiga (muusiku portree ja publiku meeleolupilt). Kahjuks on viimastel aastatel "rahva seas suplemine" ka turvalisusaspektidest lähtuvalt üha haruldasem. Ja kahjuks on väga ebatõenäoline, et see toimub esimese kolme laulu ajal. Canon EOS-1D X koos EF 2,8/24-70mm objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 24mm. 1/160 sekundit, ava 3,2, ISO 2 500.
(Foto © 2013: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Joonealune 8.4: Siin valisin kaugema kaamerastandpunkti: Publikust välja võetud pildiga sain jäädvustada vaimustunud fännide sirutatud käed esiplaanil tõestusmaterjalina kontserdi suurepärase meeleolu kohta, samal ajal kui H-Blockx tegid oma tööd taustal. Pidage aga meeles, et selliseid fotosid tohite teha vaid ürituse korraldaja väljendusliku loaga (ja hiljem avaldada). Foto näitab H-Blockx kontserti 31. augustil 2010 ZFR-is Bochum/Wittenis. Nikon D3S koos 2,8/24-70mm Nikkori objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 50mm. 1/250 sekundit, ava 2,8, ISO 6 400.
(Foto © 2010: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
8.2 Otsige ebatavalisi seisukohti
Mõned fotod on eriti spektakulaarsed, sest need on tehtud ebatavalisest vaatenurgast. Selle eelduseks on siiski, et fotograafil on võimalus mitte ainult võtta (harjumuspäraseid) kohti pressigrabis. Kes soovib lähemale kunstnikele või kasutada teist eksklusiivset seisukohta (näiteks helipuldist või publiku hulgast) oma fotode jaoks, vajab selleks ürituse korraldajalt eriluba.
Palun pange tähele, et kolmandad osapooled (näiteks bändiliikmed või valgus- või helitehnikud) ei ole volitatud võimaldama teile erilisi fotopositsioone; see on alati ürituse korraldaja pädevus lubada või keelata. Kui turvameeskond määrab teile eriti huvitava koha, võite siiski eeldada, et see on ürituse korraldaja poolt heaks kiidetud. Turvamehed on ürituse korraldaja teostav käsi; nad töötavad tihedas koostöös ja turvamehed teavad tavaliselt täpselt, mida nad tohivad teha, millised fotograafi kohad on lubatud – ja millised mitte.
Joonealune 8.5: Dieter Thomas Kuhn oma kontserdil Berliini Waldbühnes 6. augustil 2011. Ka see foto sai kasu muusikueksponeerimisest tema fännidega. Ebatavaline vaatepunkt oli võimalik, sest selles saab poollavalt välja pressigrabist toetuda publikule viivale väikesele lavale. Nii oli võimalik saada sellesugune vaade muusikule, ilma et oleks vaja olnud grabist lahkuda. Canon EOS-1D Mark III koos EF 2,8/16-35mm objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 16mm. 1/200 sekundit, ava 5,0, ISO 1 000.
(Foto © 2011: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Joonealune 8.6: See foto eristub nii oma ebatavalisest kaamerastandpunktist (orkestri ridadest jäädvustati siin) kui ka dirigendi kriitilisest, peaaegu kurjakuulutavast pilgust Christian Thielemann, kes sel ajal (22. mai 2008. aasta ülesvõttel Berliini Admiralspalastis) oli veel Baieri Filharmoonikute üldmuusikajuht. Alates 2012. aastast on endine Herbert von Karajani assistent Saksamaa Riigikapelli Dresdeni peadirigent ja alates 2013. aastast ka Salzburgi Osterfestspiele kunstiline juht.
(Foto © 2008: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
8.3 Spektakulaarsed lava-ehitised ja -pildid esitlemine
Mõned - sageli tuntumad - bändid kasutavad lisaks keerukale valgustehnikale ka keerulisi lava-ehitusi ja -pilte. Siin kehtib reegel: Pildistage! Meie fotograafid saavad sellistest erilistest elementidest palju kasu. Püüdke aga muusikud sobitada vastavalt spektakulaarsele taustale, sest ainult lavaehitised või -pildid iseenesest on igavad. Pildi kaudu tuleks alati luua seos kontserdi või muusikutega fotograafilise kujunduse kaudu.
Figur 8.7: Roger Waters The Wall-kontserdi ajal 15. juunil 2011 Berliinis (sümboli ees: punane ring musta jälgimiskaameraga). Canon EOS-1D Mark IV koos EF 2,8 / 24-70mm objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 34mm. 1/125 sekundit, ava 2,8, ISO 1 250. Katiku prioriteet (ava automaatika) koos punkt-meetodiga mõõtmine.
(Foto © 2011: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Figur 8.8: Muse kontserdil Berliini Waldbühnes 14. juulil 2013. Canon EOS-1D Mark IV koos EF 2,8 / 70-200mm objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 70mm. Sellised ebatavalised ja poliitilised pildid lavaehitusest ei tohi kontserdiarvustustes kindlasti puududa. 1/160 sekundit, ava 5,6, ISO 1 000. Käsitsi seatud säritusparameetrid.
(Foto © 2013: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
8.4 Vahel ka viltu pildistamine
Paljud fotod - mitte ainult kontserdifotograafias - mõjuvad paremini, sest need (tahtlikult!) pildistati kergelt viltu disainilistel põhjustel. Olge aga ettevaatlik, et kaamera ei hoita liiga kõverana. Kui horizon näiteks jookseb korraga läbi kahest vastastikusest küljest (või isegi veel kõveramalt), ei näe see harva hea välja. Ideaalsed disainilisest vaatepunktist on nurgad 10 kraadi ja maksimaalselt 40 kraadi vahel. Sellised kalduvused tajutakse pildi vaataja poolt dünaamilistena, aga mitte häirivatena.
Märge aga, et neid üldisi soovitusi tuleks võtta ettevaatlikult. Tegelikult sõltub alati motiivist, kas (ja kui palju) pildistamisel kaamerat kallutada tuleks - või parem mitte.
Figur 8.9: Culcha Candela nende kontserdil 20. augustil 2011 Zeltfestival Ruhr-is Bochum/Wittenis. Bänd oli terve aja (kiiretes) liigutustes. Otsustasin paljud selle kontserdi pildid pildistada kaldus asendis, sest minu arvates see sobis paremini muusikaga ja võimsa etendusega (lauljad olid terve aja higist liikumises). Nikon D3S koos 4,0 / 24-120mm Nikkor objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 24mm. 1/400 sekundit, ava 4,0, ISO 3 200.
(Foto © 2011: Jens Brüggemann - www.jensbrueggemann.de)
Figur 8.10: Jamie Cullum kontserdil Heimathafenis Berliinis 17. aprillil 2013. Kergelt viltu pildistatud fotod mõjuvad sageli kaasaegsemad ja dünaamilisemad. Canon EOS-1D X koos EF 2,8 / 70-200mm objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 80mm. 1/160 sekundit, ava 2,8, ISO 5 000. Katiku prioriteet (ava automaatika) koos punkt-meetodiga mõõtmine.
(Foto © 2013: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
8.5 Abstraktsed fotod
Esmane eesmärk kontserdifotograafidel on alati see, et artistid laval oleksid võimalikult hästi fotodel äratuntavad. Ainult nii saab tulemusi edasi müüa toimetustele, sest fännid tahavad oma iidoleid piltidel ära tunda.
Siiski võivad rohkem abstraktsed fotod mõnikord olla ka võluvad; näiteks siis, kui eesmärk ei ole kasutada neid konkreetse kontserdi toimetustes.
Kui vajate fotosid, mis peaksid "ainult" sümboliseerima mõisteid "kontsert", "live-muusika" või üldiselt "muusika", siis on abstraktsed fotod esimene valik. Need on justkui "neutraalsed". (Teine lugu oleks siis, kui pildilt oleks kohe äratuntavad tuntud muusikud või bändid nagu Udo Lindenberg, Rolling Stones, AC/DC või Rihanna: siis seostatakse kohe vaataja poolt kindel muusika- või stiilisuund, mis näiteks üldise live-muusika aruande puhul kindlasti soovimatu oleks).
Figur 8.11: Milow 1. septembril 2011. Kuigi laulja seisab täielikult varjus meeleoluka vastuvalguse käes, on ta (siseringi) tuntav tema tüüpilise keha- ja kitarrhoiu ning pea kuju järgi. Selle intensiivse punase ja abstraktse graafilise mõju tõttu meeldib see foto mulle endiselt väga. Nikon D3S koos 4,0 / 24-120mm Nikkor objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 24mm. 1/200 sekundit, ava 4,0, ISO 1 600. Käsitsi seatud säritusparameetrid. (Foto © 2011: Jens Brüggemann - www.jensbrueggemann.de)
Figur 8.12: Samuti abstraktne foto, siin trummari live-kontserdil. Valgus ja udu koos väheste äratuntavate pildielementidega (trummari jälg ja tema instrumendid) teevad selle fotost ebatavalise, kuid tõhusa dokumendi meeleolukast live-kontserdist. Nikon D3S koos 4,0 / 24-120mm Nikkor objektiiviga kasutatud fookuskaugusega 120mm. 1/200 sekundit, ava 4,0, ISO 2 500. Käsitsi seatud säritusparameetrid.
(Foto © 2011: Jens Brüggemann - www.jensbrueggemann.de)
8.6 Fookusseadet teadlikult seadistama
Paljud algajafotograafid ei kasuta fookuspunkti teadlikult (nt kasutades ühtegi konkreetset autofookuse mõõtevälja), vaid on lülitanud sisse kogu autofookuse mõõteala. Seega ei tea nad lõppkokkuvõttes kunagi, millisele autofookuse väljale kaamera otsustab keskenduda.
Selline lähenemine võib viia paljude valesti fokuseeritud fotode tekkeni. Kuna kaamerad teravustavad objektile, mis on objektile kõige lähemal (paljudel juhtudel näiteks mikrofonistatiiv), ei näita mitmed fotod soovitud viisil teravdatud pildi olulist elemendist (tavaliselt muusiku nägu).
Seetõttu on parem tegutseda teadlikult autofookusega. Selleks eelistan kasutada keskmist autofookuse välja (kuna see on enamike kaameratel võimekaim). Päästiku puudutamisel salvestatakse kauguse väärtus (koos punkt-meetodiga ka säritusväärtus) ja kui olen kaamera kiiresti nii pööranud, et pildiotsija vaade vastab minu ettekujutustele, pean vaid päästiku lõpuni vajutama.
Paljudel juhtudel on siiski mõistlik kasutada autofookuse mõõteala, mis ei asu otsingukojas, vaid on portretil või muudes pildistamisskaala variantides kõrgemal. Nii saab hoiduda lühikesest kaamerapöördest.
Selline meetod on mõistlik alati siis, kui pildistatakse palju fotosid järjest, kus olulise pildielemendi kaugus on umbes alati sama. See on muusikaportreedes sageli juhtum, kui artist ei liigu liiga palju (näiteks siis, kui ta või ta seisab mikrofonistatiivil).
Pilt 8.13: Siin ma pildistasin BAP- kitarristi kontserdil 24. augustil 2011. Kunstniku õnnelik-rahulolev näoilme sai sellelt pildilt rõhutatud, sest ma pildistasin väga lahtiavatud avaga (ja seega ainult väikese teravusulatusega). Nii ei sega ei esiplaan ega tagaplaan näo tähelepanu. Nikon D3S koos 1,4/85mm Nikkori objektiiviga. 1/400 sekundit, ava 2,2, ISO 1250.
(Foto © 2011: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Pilt 8.14: Kuna RUNRIG kitarristi nägu (kontsert 29. augustil 2012) oli peamiselt varjus, otsustasin selle foto puhul fookuse panna kitarrilülile. Kitarristi näo udusus ei sega selles olukorras eriti, sest varju tõttu on kunstniku anonüümsus niikuinii tagatud. Tulemus on (neutraalne) muusikapilt, mida saab üldiselt (Live-) muusika teemadel kasutada. Nikon D4 koos 1,4/85mm Nikkori objektiiviga. 1/1600 sekundit, ava 2,2, ISO 2500.
(Foto © 2011: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
8.7 Püst- või laiformaat?
Pärast seda, kui enamikul professionaalsetest süsteemkaameratel on vertikaalne käepide, valitakse püst-formaat loomevõimalusena peaaegu sama sageli kui laiformaat. Kaamerad istuvad vertikaalse käepidemega varustatuna käes sama mugavalt nagu kunagi varem ainult laiformaadiga. Mõnes fotograafia valdkonnas võib julgelt väita, et põhiliselt pildistatakse püstformaatiga fotosid (näiteks moefotograafias).
Kontserdifotograafias on mõlemad formaadid sama sagedased. On piisavalt motiive, mis töötavad ideaalselt püstformaadis ja teised, mis peaaegu "nõuavad" lai formaati.
Pilt 8.15: See motiiv sobib ideaalselt püstformaadiks: Kuna kitarrist hoiab käsi õnnitlevalt pea kohal, määras ta minu jaoks praktiliselt formaadi. Nikon D800 koos 2,8/70-200mm Nikkori objektiiviga, kasutatud fookuskaugusel 155mm. 1/250 sekundit, ava 4,0, ISO 800.
(Foto © 2013: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Pilt 8.16: BAP- kontsert Zeltfestival Ruhr raames Bochumis 24. augustil 2011. Kitarristi kalduv poos sobitas ta koos kitarrilüliga minu jaoks veel paremini (püst-) formaati. Nikon D3S koos 1,4/85mm Nikkori objektiiviga. 1/320 sekundit, ava 2,0, ISO 1250. Ava-prioriteet (Ajaline automaatika).
(Foto © 2011: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Pilt 8.17: Kraftwerk nende kontserdil Berliini Tempodromis 26. märtsil 2004. Siin sobib range-otsekohene pildikavand suurepäraselt kokku Kraftwerki konstrueeritud muusikaga (mis asutati üle 44 aasta tagasi ja kellel oli täpselt 40 aastat tagasi esimene suur hitt: "Autobahn"; juhul, kui ei peeta seda 1971. aastal avaldatud laulu "Ruckzuck" selleks). Alates asutajaliikmetest on tänaseni alles ainult Ralf Hütter. Florian Schneider, samuti asutajaliige ja kes lahkus Kraftwerkist alles 2008. aastal, oli aga selles 2004. aasta fotol veel bändis aktiivne.
(Foto © 2004: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
8.8 Ruut kui valik
Ruudukujuline formaat on „tüüpilistest“ fotovormingutest ebatavalisim. Selle levimus oli varem märkimisväärne tänu 6x6 keskformaatkaameratele. Tänapäeval on muidugi endiselt olemas ruudukujuline kaameraformaad; kuid nende osakaal on oluliselt vähenenud.
Siiski on igal inimesel võimalus hiljem, pilditöötluses, minna ruudukujulisele formaadile üle. Lõppude lõpuks on see väga põnev formaat, mistõttu ei tohiks selle kasuks otsustada mitte ainult sooviga eemaldada häirivad pildielemendid (pildi osa ära lõikamise abil).
Pilt 8.18: Sunrise Avenue kontsert ZFR-i ajal Bochumis 27. augustil 2012. Kuigi minu poolt vasakule pildi servale paigutatud kitarrist, on ruut selles olukorras optimaalne formaat, kuna nii leiab ka trummid koha pildil. Nikon D4 koos 2,8/24-70mm Nikkori objektiiviga, kasutatud fookuskaugusel 24mm. 1/320 sekundit, ava 2,8, ISO 3200. Ava-prioriteet (Ajaline automaatika).
(Foto © 2012: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Pilt 8.19: Keegi ei mängi „pahad poisi“ rolli nii osavalt kui Billy Idol (siin foto tema kontserdist 27. novembril 2005 Berliinis). Nägu, koos tõstetud näpuga, sobivad optimaalselt ruudukujulise pildiformaati.
(Foto © 2005: DAVIDS/Sven Darmer – www.svendarmer.de)
Pilt 8.20: Selle foto puhul ei tahtnud ma mikrofonijalga ära lõigata - ja seega otsustasin ruudukujulise pildiformaadi kasuks. Püstformaadi lahendus oleks näidanud pildi sisse ulatuvat mikrofoni, mis oleks praktiliselt (fotol) tulnud olematusse. Nikon D800 koos 2,8/70-200mm Nikkori objektiiviga, kasutatud fookuskaugusel 105mm. 1/500 sekundit, ava 4,5, ISO 800.
(Foto © 2013: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Pilt 8.21: Wir sind Helden kontsert 25. augustil 2011. Trummar Pola Roy actionis. Trummarid oma pilliga pildistatakse üldiselt kõige paremini ruudukujulises formaadis. Vähemalt juhul, kui soovitakse näidata pilli tervikuna (mitte lõigata). See tuleneb selle pilli ülesehitusest, mida nimetatakse ka „paukudeks“. Nikon D3S koos 1,4/85mm Nikkori objektiiviga. 1/250 sekundit, ava 3,5, ISO 2000. Käsitsi seadistamine.
(Foto © 2011: Jens Brüggemann – www.jensbrueggemann.de)
Märkus
Enamik kontserdifotograafe kasutab professionaalseid süsteemkaameraid (ehk kaameraid vahetatavate objektiividega) kuvasuhtega 2:3 (täiskaader-DSLR = 24mm x 36mm). Selle tulemusel on enamus fotosid juba pildi komponeerimisel läbi kaamera otsija kas horisontaalses või vertikaalses formaadis „konstrueeritud“.
Samas peaksite kunstilisest vaatenurgast vaadates mitte laskma end "kaameravormingu orjaks". Ka teistel formaatidel on oma veetlus. Siiski tuleks jälgida, et ei valita suvalisi „mitteformaate“, mida vaatajad võivad tajuda mitteharmonilistena.
Neljakandiline formaat on väga „range“ formaat, kuid selle veetlus tuleneb asjaolust, et seda ei kohta liiga sageli. Seetõttu sobib see hästi ka kontserdifotograafiasse, kui pildielemendid täidavad pildi mõttekalt.
Proovige järgmisel kontserdifotosessioonil teadlikult juba alguses pildistamisel suunata pildi komponeerimist neljakandilisele formaadile. Selle jaoks peate lihtsalt kujutlema horisontaalse väljalõike äärte kadumist. Tulemus on kindlasti kontserdifotod, mis on samal ajal nii ebatavalised kui ka põnevad.
