Sketšilegendi:
Umbes 10 aastat tagasi oli edukamate fotode esitamisel fotograafide jaoks (füüsiliselt kättesaadava) originaalsete trükkide näitusel näitamisel rõhk piltide raamidesse paigutamisel või fotode kogumisel esitluskaustas. Tänapäeval on internetis avaldamine muutunud populaarseimaks esitamisviisiks, järgides digitaalsete „fotoalbumite“ (mis tellitakse interneti kaudu) trükkimist. Digitaalne järeltöötlus digitaalselt tehtud fotodele on seega kiiresti muutunud kindlalt olulisimaks ettevalmistusviisiks esiletõstmiseks.
Üheks selgeks eeliseks on võimalus, et fotograafil polnud 10 aastat tagasi vaja enam iga trüki valmistamiseks keemilisi protseduure kasutada (tavaliselt oli vaja mitut katset, mis võttis palju aega) või lasta seda teha kulukas laboris, vaid nüüd on kõigil lihtne lasta fotod soovitud viisil digitaalselt töödelda:
Kuna peaaegu igaühel on arvuti ja pilditöötlusprogrammid on peaaegu „lapsesõbralikud“ (vähemalt intuitiivselt kasutatavad), pole enam vaja kallist spetsialisti teadmisi ega ülepaisutatud laboriseadmeid, vaid igaüks saab ise „mängulises“ stiilis soovitud viisil fotosid töödelda.
Kui tugevalt fotosid töödelda tuleks, pole võimalik üldiselt vastata, see on eelkõige maitseasi. Selles suhtes olen end - olgem ausad - suhteliselt konservatiivne: ma püüan alati pildistada nii, et pilt on päästiku vajutamise hetkel "valmis". Ainsad muudatused, mida ma tihti arvutis teen, on seotud värvidega.
Kuigi tänapäevaste professionaalsete arvutite ja pilditöötlusprogrammide soetamiskulud on isegi märkimisväärselt kõrgemad kui tollaste laboriseadmete soetusmaksumused, on fotode enda koduarvutil edasitöötlemine majanduslikult tõhus kvantumhüpe, eriti arvestades efektiivsemat töömeetodit, kuna kulud fotopaberile, keemiale, filmidele jne on ära langenud.
Internetis
Internet kui parimate fotode esitlusplatvorm on mitmel põhjusel ideaalne: esiteks saavad fotod väga suurele (peaaegu lõpmatult suurele) publikule kättesaadavaks. Igaüks maailmas internetiühendusega võiks - vähemalt teoreetiliselt - vaadata fotosid, ja seda ilma kohalike külastuste ja ajakuluta. Teiseks on esitlusvaev - võrreldes näitusega (kutsekaartide saatmine, avamise ja sulgemise pidu ning kutsutud külaliste kostitamine jne) - suhteliselt väike.
Mõned arvutialased algteadmised piisavad fotod fotoüritustele laadimiseks, et neid seal kaaslastele ja „külalistele“ esitleda. Loomulikult on parem oma veebikohalolek, mis on loodud kas ise, tuttavate abiga vastavate teadmiste korral või professionaalsete meediakujundajate poolt. Kolmandaks on internetis võimalik alati ja lihtsate vahenditega vahetada üksikuid pilte, et hoida „püsivat näitust“ pidevalt kaasajastatuna. Ja seda peaaegu igast maailma nurgast!
Seega muutub internetikohalolek oma fotograafiliste oskuste visiitkaardiks ja professionaalsete ning ka amatöörfotograafide igapäevaelust lahutamatuks.
Näidake seetõttu seal vaid oma parimaid fototöid, teie absoluutseid tipphetki. 10 tipptasemel fotot jätab teie veebisaidi külastajatele jäävama positiivse mulje kui 70 „lihtsalt head“ fotot, sest ka internetis kehtib: „Vähem on mõnikord rohkem!“
Fotoraamat ja kalender
Mõne aasta eest hakati pakkuma võimalust kasutada digitrüki abil enda raamatuid (või ka kalendreid) kõrgekvaliteetselt, soodsalt ja võrdlemisi lihtsalt valmistada (üksikuid või väikeseid trükisarju).
Interneti pakkuja pakub tavaliselt huvilistele ise tasuta kujundustarkvara (allalaadimiseks), mis saab paigutada koduarvutisse või Macisse.
Seda tarkvara kasutamine on tavaliselt täiesti lihtne. Kasutaja saab oma fotodest intuitiivselt valida need, mis peaksid raamatus kasutama ja samamoodi saab fotovaliku kanda enda valitud meeldivasse kujundusse.
Olemas on erinevad formaatide kujundamise mallid, mis aitavad algajal luua professionaalselt välja nägevaid tulemusi.
Lisaks on võimalik lisada tekste ja valida erinevaid taustavärve, muutuvaid vormingute suurusi („Tasku“ kuni „Maksi“) ...
... ja lasta valida erinevaid raamatukaasi, ei pea seda eraldi rõhutama.
Kokkuvõttes: Ideaalne, et esitleda oma parimaid fotosid korralikult ja hoolega!
Miinus: Ühe või mitme foto vahetamine on võimalik ainult terve raamatu uuesti trükkimisega.
Kuid digitaaltrükis valmistatud raamatud pakuvad mitte ainult fotograafidele suurepärast võimalust esitluseks ja enesereklaamiks, …
… vaid see pakkub head võimalust ka modellidele.
Sageli tellitakse minult aga fotoraamatuid ka eraisikutele, kes soovivad oma lähedastele ilusat - ja mõnikord isegi sensuaalset - kingitust teha. Fotosessiooni tulemused esitletakse sel viisil palju kvaliteetsemalt kui näiteks ühe või kahe tosina paberfotokoopia abil.
Offset-trükiga on lugu hoopis teistsugune, kuna selle tehniliste iseärasuste tõttu on see väga keerukas ja kallis. Alles mitme tuhande eksemplari puhul langeb ühikhind nii palju, et raamatute müügihinnad jäävad tavapärasesse vahemikku. Seetõttu on offset-trükis valminud raamatud esitlusteks lihtsalt sobimatud, välja arvatud juhul, kui teil on piisavalt õnne ja leiate kirjastaja, kes soovib välja anda fotodega pildiraamatu.
Kui see on kord õnnestunud, siis on see juba ilus tunne, teades, et on mitu tuhat või isegi kümneid tuhandeid inimesi, kes hoiavad teie fotoraamatuid oma raamaturiiulil!
Esitlusmapp
Esitlusmappidel on see eelis, et parimaid fotosid saab tunduvalt palju kordi ümber tõsta, nii et üksikuid fotosid saab asendada ja teisi saab probleemideta lisada. Kui 1990-ndate lõpus kasutati esitlusmapi jaoks veel originaalfotosid (keemilisel teel valmistatud) happevaba kartongil, siis digitaalfotograafia ajastul pannakse neid majanduslikkuse ja paindlikkuse huvides ilmselt ainult kõrgkvaliteetsetele trükistele (näiteks luksuslikul joonistuspaberil).
Siiski peaks ka siis mappe kokku pannes need olema sama atraktiivsed ja armastusega kujundatud ning pergamendipaber (eralduslehtedena) ei tohiks jääda tähelepanuta. Arvestage, et mapp on paljudes olukordades esimene (ja püsiv!) mulje, mille oma fototöödega jätate. Eriti sensuaalfotograafia valdkonnas on eriti oluline oma teoseid korralikult ja kvaliteetselt esitleda, et uute kontaktidega tutvudes juba alguses „määrdunud“ eelarvamusele vastu astuda!
Pole küll nii ilus ja kvaliteetne, kuid praktiline on lameda plastikkaanega esitlusmapp, kuhu saate oma fotod sisse pista ja kaustikusse panna. Neid saab osta nii headest fotopoodidest kui ka kunstitarvete kauplustest või muidugi hästivarustatud kontoritarvete poodidest. Kes mappide koostamise suure vaeva karta, see on sellise lahendusega siiski üsna hästi teenitud. Paremini kui hoida kõiki oma ilusaid töid mõnes kastis voodi all või voodikarbis peidus, on see lahendus igal juhul!
Fotode näitus
Alati oli (ja jääb) iga fotograafi unistus korraldada kunagi oma näitus. Kindlasti olete juba korduvalt mõelnud, kuidas oleks, kui avamisel saaksite kutsutud publiku heakskiitvaid pilke tunda või fotokolleegidega high-key ja low-key üle arutleda või järgmisel päeval kohalikus ajakirjanduses (loodetavasti positiivset!) artiklit lugeda.
Kuid enne koristamist on Jumal (või kes iganes) teinud töö, seega hoiatan teid siinkohal, milline suur vaev on vaja teha oma näituse korraldamiseks, et see teie kodulinnas kultuurisündmuste massis ei jääks märkamatuks: fotod piisavalt suures vormis tuleb (keemilisel teel või digitaaltrükiga) valmistada, siis tuleb need üles tõsta ja/või paspartuusse panna, need omakorda (eelmisel eelnevalt ostetud) pildiraamidesse paigutada (mida võib juba väikese varanduse maksmine maksta, kui need osta, mitte laenutada).
Siis tuleb leida sobiv ruum, mis on piisavalt suur ja millel on tühjad, neutraalsed seinad.
Olete juba piisavalt nõus nõude- ja söögiriistade ning klaaside olemasoluga? Teil on hiljem kindlasti vaja! Lõpuks peavad külalised olema kutsutud, mis mõjuks kahtlemata mõjuvamalt, kui selle jaoks saadetakse professionaalselt kujundatud kutsed. Eriti oluline on, et te ei unustaks kedagi, kes on abiks olnud teie fotode teostamisel mingil moel (või mitmel korral!)!
Ja viimaks peaksite saatma kutseid ka kohalikule ja vajadusel ka piirkondlikule ajakirjandusele, muidugi mitte 1 kaart iga ajalehe kohta, vaid juba igale olulisele kultuuri- või piirkonnaosakonna toimetajale (või vähemalt kõikidele toimetajatele, keda peetakse tähtsaks, mis tõenäoliselt kõik olla on!). Avamispäeval peaksite siis korraldama hulgaliselt šampanjat, sõrmesööki ja suupisteid, sest need külastajad, kes tulevad ainuüksi teie märkimisväärsete tööde tõttu, saate loota ühe käe näppudel üles lugeda (eriti kuna need tunnevad teie fotograafiaid nagunii juba küllalt hästi) …
Mitte ainult visuaalselt, vaid ka kulinaarselt peaksite oma näituse külastajaid hellitama ...
Kellel sellest kindlasti mittetäielikust loetelust endiselt puudub huvi korraldada oma näitus, võib mind muide meeleldi kutsuda; ja kui mul on piisavalt vaba aega, ning mis veelgi olulisem - korraldajalt garanteeritakse külastajatele ka rikkalik catering, siis tulen kindlasti! ;-)
